Iseendale.Teadlikumalt.

Suvi on ikka kohtumiste aeg. Kes kohtab vanu tuttavaid, kes kunagist armastust, kes aga hoopiski oma elu õnne. Nende kohtumiste taga peituvad alati mingid lood. Salapärased ja müstilised, vahel igavad ja argised, aga need on lood nendest inimestest ja nende kohtumistest. Mäletad Sa seda kui Sa esimest korda armudes ei uskunud seda, et armastus võib korraga otsa saada ja et äkki Sa polegi kohtunud inimesega, kellega elu lõpuni kokku jääda. Nojah, ilmselt mäletad ka seda, kuidas aastaid hiljem meenutab seda kohtumist vaid virn fotoalbumeid. Või on Sul meeles see, kuidas Sa keemiatunnis palehigis spikerdada püüdsid ja uskusid, et Sina ju ometi vahele ei jää, sest nii tublid ja usinad õpilased lihtsalt ei spikerda, rääkimata siis sellest, et õpetajad neid kordki kahtlustada võiksid. Ja Sa ju mäletad, kuidas Su suu üllatusest lahti vajus, kui Sinu ja õpetaja prillidesse peitunud silmad kohtusid ning kõrvu jäi kajama vaid üks lause: "Palun lahkuge klassist, hinne üks!" Kindlasti m

Kui viis aastat tagasi oleks keegi minult küsinud, et kas ma näen ennast kunagi koduperenaisena mehe ülalpeetavana, oleksin ma raudselt eitavalt vastanud. Ma oleksin sellisele küsimusele ka aasta tagasi eitavalt vastanud, kuigi olin juba siis täiskohaga koduperenaine, ainult selle vahega, et vanemahüvitise abil majandasin ennast ise, mehe rahakotipaksusest sõltumata. Nüüd olen ma ülalpeetava rolli veidi enam kui mõned kuud pidanud ja uskumatu, aga enam ei tundugi see nii kohutav. Ratsionaalselt majandada oskava inimesena tean ma piisavalt hästi kui palju jääb perepeal raha üle peale laenude ja liisingute, küttearvete ja kommunaalmaksete ning seda teades ei saagi endale lubada cucci-mucci ja versace uusimaid hitte. Tõeliselt sombustel päevadel kui hing ihkab lõunamaa päikese ja sooja merevee järele, tunnen hinges väikest kahetsust, et ma Meelis Lao või Urmas Sõõrumaaga ühist peaalust jagama ei ole juhtunud, aga sellest väikesest kaotushetkest üle saades olen ma praeguse elu ja selle õpp