Vabadus asjadest
Kui viis aastat tagasi oleks keegi minult küsinud, et kas ma näen ennast kunagi koduperenaisena mehe ülalpeetavana, oleksin ma raudselt eitavalt vastanud. Ma oleksin sellisele küsimusele ka aasta tagasi eitavalt vastanud, kuigi olin juba siis täiskohaga koduperenaine, ainult selle vahega, et vanemahüvitise abil majandasin ennast ise, mehe rahakotipaksusest sõltumata. Nüüd olen ma ülalpeetava rolli veidi enam kui mõned kuud pidanud ja uskumatu, aga enam ei tundugi see nii kohutav. Ratsionaalselt majandada oskava inimesena tean ma piisavalt hästi kui palju jääb perepeal raha üle peale laenude ja liisingute, küttearvete ja kommunaalmaksete ning seda teades ei saagi endale lubada cucci-mucci ja versace uusimaid hitte. Tõeliselt sombustel päevadel kui hing ihkab lõunamaa päikese ja sooja merevee järele, tunnen hinges väikest kahetsust, et ma Meelis Lao või Urmas Sõõrumaaga ühist peaalust jagama ei ole juhtunud, aga sellest väikesest kaotushetkest üle saades olen ma praeguse elu ja selle õpp