Postitused

Kuvatud on kuupäeva 2013 postitused

Liigne võrdsus röövib vastutuse

Tervisejuhtimise viimase kursuse tudengina mõtisklen tihti, milliseks kujuneb minu panus meie tervisesüsteemi. Millised on minu võimalused? Kas mõnel minu ideel võiks olla jumet ka praktikas? Ühesõnaga on kolme kooliaasta jooksul minu käe all valminud loendamatu hulk esseesid, analüüse, seminaritöid ja ettekandeid. Mõni mõte nendest töödest on mulle endale aga nii südamelähedaseks saanud, et kurb oleks teda ainult koolitööks jätta. Minu tänane mõtisklus keerleb meie tervisesüsteemi rahastamise ümber. Usun, et minu idee taga peitub revolutsioon :) Aga miks ka mitte üks võimalik stsenaarium, mida ühel heal päeval tuleb rakendada.  Hiljuti juhtusin lugema Tommy Hellsteni raamatut "Ohustatud inimene", mis minu ideed ilmekalt toetab.  Võrdõiguslikkuse eest peetavas võistluses pööratakse enam tähelepanu inimõigustele, mis on iseenesest tähtis teema meile kõigile. Aga täiskasvanuks olemise juurde kuulub ju ometi ka vastutus. Kohustused ja vastutus on samuti üksikisiku õigus

Kaubamärgiks Gant

Lumivalge Ganti triiksärk, neoonrohelised liibuvad püksid ja erkpunased tennised tundusid esmapilgul ärikohtumiseks veidi äärmuslikuna. Liibuvad rõivad andsid aimu nende all peitunud täiuslikust kehast. Tugevad käsivarred, laiad õlad ja treenitud kõhulihased muutsid ta vastupandamatuks. Tema ülisõbralik „Kuidas läheb?“ kõlas alati ühtemoodi – palun ära koorma mind oma näruse elu detailidega. Blond siilisoeng oli filigraanse täpsusega kukeharjaks sätitud ja säravvalge naeratus päevitunud näos jättis mulje nagu oleks iga hetk algamas Pariisi moenädala avaetendus. Suured pruunid silmad olid sedavõrd läbitükkivad, et tekitasid vestluspartneris kõhedustunde. Stig oli alati teadnud, et pokris võidab parim teeskleja. Ja äri, see oli tema jaoks nagu pokker.  Sõbraliku naeratuse ja voolava vestlusega suutis ta võluda esimesel kohtumisel kõik ruumis viibijad. Naised ihaldasid ja mehed kadestasid teda samaaegselt. Ladus eneseväljendusoskus ja avatud suhtlusstiil olid aidanud tal teha silmipi

Sest mu süda tahab sooja, sees kui tuksub ta

Ai. Kipitavalt tuikav valu tema säärel. Järjekordne parmuhammustus, viimase kümne minuti jooksul juba teab mitmekümnes omasuguste seas. Tüütud putukad, keda ei maini mitte keegi oma lauludes ja luuletustes. Nendessamades lauludes ja luuletustes, mis jutustavad sumedatest suveöödest, soojusest ja headusest, heinamaadest ja päikesest. Mida ta tegelikult siin teeb? Põgeneb ta elu võimalikkuse eest või varjab ennast hoopiski maailma valu ja kurbuse tõttu siia maailma äärele? Kogu oma elu oli ta teadnud vastuseid. Või oli vähemalt osanud neid vastuseid otsida. Praegu ei teadnud ta enam, mis on tõde ja mis on vale, mis on reaalsus ja mis tema enda unistus. Ai. Järjekordne hammustus. Järjekordne annus putukamürki. Mürki, seda oli viimasel ajal olnud liiga palju. Kõik tema suhted olid olnud justkui mürgitatud. Kas ta oli seda ise teadlikult tahtnud või oli see olnud asjade loogiline jätk? Viimases avameelses vestluses oli Martin väitnud, et ta on võõraks jäänud, muutunud kellekski, ke

...

Detsember. Kõigil on kiire. Pole olnud selles osas ma mingi erand. Juba aastaid. Kuni hetkeni, mil kõik on teisiti. Kui korraga pole süsteeme, organiseeritust, kindlustunnet, usku endasse ja maailma, selle võimalikkusesse. Kui kokku saavad vabadus ja hirm. Vabadus valida ja hirm valituks mitte saada. Need on hetked kui me märkame, et turvalisus ja tasakaal on meie enda loodud kujutelm. Et maailma paindlikkus on ainult illusioon, mida me armastame uskuda. Meie maailm kaob samakiirelt kui miraaž kõrbes. Kaob, et saaks tekkida uus,  illusoorsem ja ebareaalsem.  Mul pole vastuseid. Pole küsimusigi. On vaid teadmine, et seda õppetundi on millekski vaja. Et selle läbi on võimalik areneda ja kasvada. Aga  mis siis kui ei ole jaksu kasvada? Kui ainsaks sooviks on olla habras ja haavatav, õrn ja avatud. Kas maailm on valmis sellise minaga leppima? Kas mina olen valmis sellise minaga leppima?  Take my hand and lead the way Out of the darkness and into the light of the day And take me s

Inimeseks olemise võlu

Tegelikult ma ei mäleta, millal ma viimati nii õnnetu, segaduses ja üksinda olin. Võibolla kunagi lapsepõlves, kui ma üksinda oma laua taga joonistasin ja ootasin, et keegi tuleks ja tunneks huvi, mida ma teinud olen ja mind selle eest tunnustaks. Aga võibolla hoopis siis, kui ma kontrolltööks õppides suurest ärevusest und ei saanud ja enda rahustamiseks nutsin ning ootasin, et selle asemel, et minuga kärkida ja mind karistada, püütakse mind mõista ja toetada, minu tunnetest aru saada.  Mulle tundub järjest enam, et inimesena on meil õigus teisele halvasti öelda, teda kritiseerida ja maha teha, hinnata tema otsuseid õigeteks või valedeks, ilma, et meil iseenda pärast kordagi piinlik või häbi oleks. Ilma, et me kordagi mõtleksime, kuidas me teisele sellega haiget teeme ja tema eneseusku ning - väärikust vähendame. Me justkui toituksime sellisest käitumisest. Saaksime üha enam kinnitust selle kohta, et me oleme ise andekad, ägedad, targad ja sõltumatud. Jah, sellele mõeldes tekib mu

Minu kallis MINA

Kujutis
Tead ju küll - sügisel tundub, et nüüd oleks aeg personaaltreeneri käe alla ennast paisata ja lasta tal endaga imet teha. Peale jõule otsid õhinaga kõike seda, mille teemaks salenemine või kaalulangus. Uue aasta lubaduste TOP 10-s troonivad pea alati lubadused teha rohkem trenni, süüa vähem, võtta kaalus alla 5/10/15 kilo. Ja ega personaaltreenerid - toitumisnõustajad kadedad inimesed pole, pealegi vajab ju ka nende igapäevaleib teenimist. Nii ulatavad nad Sulle abikäe ja pakuvad imelisi programme, mille puhul peaksid kindlasti õnnestuma. Tõsi küll, seda siis kui Sa ei libastu. Mäletad küll ju neid süümepiinu kui personaaltreeneriga kokkulepitud kohtumisel pead tunnistama, et oeh, ei suutnud ikka nendele kookidele sünnipäevalauas vastu pidada ja sõbrad ... no nendega koos olles ei pane isegi tähele, mitmes rummikokteil juba salamisi joodud on. Ja siis tunned häbi, aga kuna treener on Sinu enda poolt kinni makstud julgustaja, siis üldjuhul ta natukese manitseb ja soovitab ikka rohk

Ma olen piisavalt hea just sellisena nagu olen :)

Kujutis
Mu imearmas poeg suudab ühe päeva jooksul olla maailma kõige kardetuim pätt, Spiderman, kes päästab minu ja põhimõtteliselt kogu maailma, politsei, kellel õnnestub tabada kurjategijad, kus iganes nad ennast ka varjavad. Kui vaja on ta maailma kõige parem suur vend, kes suudab hoolitseda korraga tervelt kahe endast pisema õe-venna eest. Ta võib leiutada lugemismasina või küpsetada tuhat pannkooki, ilma et neist ainumaski kõrbema läheks. Pea alati õnnestub tal põgeneda piraatide käest ka kõige verisemas lahingus. Tema maailm on täis õnnestumisi ja usku, et ta on piisavalt hea, peaaegu, et parim olemasolevate hulgast. Millal Sina tegid midagi uskumatut, teades, et Sa saad igal juhul hakkama? Hetkegi kõhklemata. Uskusid iseendasse ja sellesse, et oled piisav just sellisena nagu oled. Ilma, et oleksid hommikul tunni jagu garderoobis endale riideid valinud, et võimalikult särav, edukas ja enesekindel näida. Ilma, et oleksid kulutanud teise tunnikese vannitoa peegli ees näomaalingutele.

Eile nägin ma Eestimaad

Kujutis
Ma elan ühes riigis. Väikeses. Seal on VABADUS ja laulupeod. Rabad ja põlislaaned. Puutumata loodus ja värske õhk. Inimesed, kes hoiavad ühte ja hingavad ühes rütmis. Nii mulle vähemalt räägiti ... ja ma uskusin.   Ometi on see riik, kus meediakampaania tuletab autojuhile meelde, et ta kiiruse enne ülekäigurada maha võtaks. Kus üleriigiliste kampaaniatega jagatakse inimestele nõuandeid end surnuks mitte juua. Kus kaupmehi tuleb ähvardada müügiloast ilma jäämisega, selleks, et nad saaksid aru - alaealistele EI TOHI alkoholi ja tubakat müüa. Riik, mille peaminister võib igas järgmises infotunnis ülbitseda ja üleolev olla. Meil on e-riik, kus ametnikud ja riigiasutused vastavad endiselt e-kirjadele 30 tööpäeva jooksul. Riik, kus julgustatakse kodanikualgatusi, ent niipea kui kodanik julgeb suunata tähelepanu riigi kitsaskohtadele, saab temast selle süsteemi vaenlane ning üheskoos tegutsemise asemel hakatakse tegelema eneseõigustamisega. See on riik, kus kaupmees mäletab tarbija õigus

Enda leidmiseks pead tunnistama, et oled kadunud

Kujutis
Miskipärast uskusin ma siiralt, et olen valmis. Tean, mida oskan ja suudan. Tean, keda armastan ja keda mitte nii väga. Tean, mida naudin ja mis minus kirge tekitab. Et ma olen tervik...Kui korraga olin ma laiali. Tükk tüki haaval olin laiali mööda ilma pillutud nagu sügisesest tormist räsitud vahtalehedhunnik. Natuke oli mind teistes inimestes, minevikus, eelarvamustes, kadeduses, vihkamises, ootustes, pettumustes. Mingi osa minust endast oli lennanud ära tulevikku -  unistustemaailma. Kui korraga õue peal seistes avastasin, et mind SIIN ja PRAEGU peaaegu polegi. Või vähemalt ei tundnud ma seda, kes õue peal seisis - eksinud ja segaduses, kohati kurb ja ebalev. Ja mul oli korraga hirm. Hirm, et ma ei armasta mulle antud aega piisavalt. Hirm, et vanadus saabub enne kui ma tegelikult mõistan, mis oli minu ülesandeks selles maailmas. Jah, ma olen nii naiivne ja usun endiselt, et meil kõigil on mingi ülesanne, et meie hinge rännakul on tegelikult eesmärk.   Ja korraga mõistsin kui

Filosoofia muutuvas maailmas

Filosoofia tähendab tarkuse armastust. Filosoofia on sündmus või olukord, kus inimene küsib oma eksistentsiaalse situatsiooni kohta ja vastab sellele keele ja mõtlemise jõudusid kasutades. Vaatamata sellele, et ma pole osanud suhestuda ei filosoofia ega eetika õppeainetega, pean ma samas mõlemat inimkonna jaoks väga oluliseks. Re ligioonifilosoofia uurib Jumala eksistentsi, tema olemasolu. Kuidas on seotud Jumal ja inimene? Kas Jumal üleüldse eksisteerib? Kui jah, siis kui suur on tema võim inimese üle? Siinkohal meeldib mulle enim Nietzche lähenemine, kes ütles, et Jumal on surnud ja inimene on vaba. Osho on öelnud oma loengus vabadusest, et kui Jumal on olemas, siis ei saa inimene olla mitte kunagi vaba. Jumal ja inimese vabadus ei saa koos eksisteerida, kuna Jumal on alati loojaks ja inimene seega tema hüpiknukuks. Ent Nietzche väide on poolik – ta ei teadnud, et on olemas ka jumalateta religioone. Osho läheb seega Nietzchest sammukese kaugemale ja väidab, et just religioon tak

Elu õppetunnid

Kujutis
Mulle meenub, et õppisin põhikoolis ja keskkoolis päris palju. Mida täpselt, kes kurat seda enam mäletab. Keemias oli hirmus palju võrrandeid, füüsikas ebamaiselt palju valemeid, matemaatikas mäletan siinusteoreemi, tangensit ja koosinust. Mäletan, et juurdlesin juba toona selle üle, kus ma küll selliseid teadmisi kasutama hakkan. Päris täpselt ei tea siiani, kus neid vaja võib minna, võibolla vanaduses pensionisamba tulusid arvutades.   Nüüd olen pea kümme aastat teadlikult siin maailma ruumis eksisteerinud, kogenud siinseid rütme ja võnkeid. Olen oma kooliteed jätkanud peale keskkooli kolmel korral, ent küsimused minu sees on ikka need samad, kes kurat neid õpitud teadmisi päris elus rakendama hakkab.   Selle nädala Äripäevas öeldi välja mõte, mida ma endas ammu kandnud olen. Millal jõuab haridusreform sinnamaale, et koolides hakatakse õpetama reaalselt seda, kuidas päris maailmas hakkama saada? Mismoodi tuleks oma aega planeerida, et jõuda trenni, tööle, olla kodus tore ab