Iseendale.Teadlikumalt.

Tervisejuhtimise viimase kursuse tudengina mõtisklen tihti, milliseks kujuneb minu panus meie tervisesüsteemi. Millised on minu võimalused? Kas mõnel minu ideel võiks olla jumet ka praktikas? Ühesõnaga on kolme kooliaasta jooksul minu käe all valminud loendamatu hulk esseesid, analüüse, seminaritöid ja ettekandeid. Mõni mõte nendest töödest on mulle endale aga nii südamelähedaseks saanud, et kurb oleks teda ainult koolitööks jätta. Minu tänane mõtisklus keerleb meie tervisesüsteemi rahastamise ümber. Usun, et minu idee taga peitub revolutsioon :) Aga miks ka mitte üks võimalik stsenaarium, mida ühel heal päeval tuleb rakendada.  Hiljuti juhtusin lugema Tommy Hellsteni raamatut "Ohustatud inimene", mis minu ideed ilmekalt toetab.  Võrdõiguslikkuse eest peetavas võistluses pööratakse enam tähelepanu inimõigustele, mis on iseenesest tähtis teema meile kõigile. Aga täiskasvanuks olemise juurde kuulub ju ometi ka vastutus. Kohustused ja vastutus on samuti üksikisiku õigus

Lumivalge Ganti triiksärk, neoonrohelised liibuvad püksid ja erkpunased tennised tundusid esmapilgul ärikohtumiseks veidi äärmuslikuna. Liibuvad rõivad andsid aimu nende all peitunud täiuslikust kehast. Tugevad käsivarred, laiad õlad ja treenitud kõhulihased muutsid ta vastupandamatuks. Tema ülisõbralik „Kuidas läheb?“ kõlas alati ühtemoodi – palun ära koorma mind oma näruse elu detailidega. Blond siilisoeng oli filigraanse täpsusega kukeharjaks sätitud ja säravvalge naeratus päevitunud näos jättis mulje nagu oleks iga hetk algamas Pariisi moenädala avaetendus. Suured pruunid silmad olid sedavõrd läbitükkivad, et tekitasid vestluspartneris kõhedustunde. Stig oli alati teadnud, et pokris võidab parim teeskleja. Ja äri, see oli tema jaoks nagu pokker.  Sõbraliku naeratuse ja voolava vestlusega suutis ta võluda esimesel kohtumisel kõik ruumis viibijad. Naised ihaldasid ja mehed kadestasid teda samaaegselt. Ladus eneseväljendusoskus ja avatud suhtlusstiil olid aidanud tal teha silmipi

Ai. Kipitavalt tuikav valu tema säärel. Järjekordne parmuhammustus, viimase kümne minuti jooksul juba teab mitmekümnes omasuguste seas. Tüütud putukad, keda ei maini mitte keegi oma lauludes ja luuletustes. Nendessamades lauludes ja luuletustes, mis jutustavad sumedatest suveöödest, soojusest ja headusest, heinamaadest ja päikesest. Mida ta tegelikult siin teeb? Põgeneb ta elu võimalikkuse eest või varjab ennast hoopiski maailma valu ja kurbuse tõttu siia maailma äärele? Kogu oma elu oli ta teadnud vastuseid. Või oli vähemalt osanud neid vastuseid otsida. Praegu ei teadnud ta enam, mis on tõde ja mis on vale, mis on reaalsus ja mis tema enda unistus. Ai. Järjekordne hammustus. Järjekordne annus putukamürki. Mürki, seda oli viimasel ajal olnud liiga palju. Kõik tema suhted olid olnud justkui mürgitatud. Kas ta oli seda ise teadlikult tahtnud või oli see olnud asjade loogiline jätk? Viimases avameelses vestluses oli Martin väitnud, et ta on võõraks jäänud, muutunud kellekski, ke

Detsember. Kõigil on kiire. Pole olnud selles osas ma mingi erand. Juba aastaid. Kuni hetkeni, mil kõik on teisiti. Kui korraga pole süsteeme, organiseeritust, kindlustunnet, usku endasse ja maailma, selle võimalikkusesse. Kui kokku saavad vabadus ja hirm. Vabadus valida ja hirm valituks mitte saada. Need on hetked kui me märkame, et turvalisus ja tasakaal on meie enda loodud kujutelm. Et maailma paindlikkus on ainult illusioon, mida me armastame uskuda. Meie maailm kaob samakiirelt kui miraaž kõrbes. Kaob, et saaks tekkida uus,  illusoorsem ja ebareaalsem.  Mul pole vastuseid. Pole küsimusigi. On vaid teadmine, et seda õppetundi on millekski vaja. Et selle läbi on võimalik areneda ja kasvada. Aga  mis siis kui ei ole jaksu kasvada? Kui ainsaks sooviks on olla habras ja haavatav, õrn ja avatud. Kas maailm on valmis sellise minaga leppima? Kas mina olen valmis sellise minaga leppima?  Take my hand and lead the way Out of the darkness and into the light of the day And take me s

Tegelikult ma ei mäleta, millal ma viimati nii õnnetu, segaduses ja üksinda olin. Võibolla kunagi lapsepõlves, kui ma üksinda oma laua taga joonistasin ja ootasin, et keegi tuleks ja tunneks huvi, mida ma teinud olen ja mind selle eest tunnustaks. Aga võibolla hoopis siis, kui ma kontrolltööks õppides suurest ärevusest und ei saanud ja enda rahustamiseks nutsin ning ootasin, et selle asemel, et minuga kärkida ja mind karistada, püütakse mind mõista ja toetada, minu tunnetest aru saada.  Mulle tundub järjest enam, et inimesena on meil õigus teisele halvasti öelda, teda kritiseerida ja maha teha, hinnata tema otsuseid õigeteks või valedeks, ilma, et meil iseenda pärast kordagi piinlik või häbi oleks. Ilma, et me kordagi mõtleksime, kuidas me teisele sellega haiget teeme ja tema eneseusku ning - väärikust vähendame. Me justkui toituksime sellisest käitumisest. Saaksime üha enam kinnitust selle kohta, et me oleme ise andekad, ägedad, targad ja sõltumatud. Jah, sellele mõeldes tekib mu