Iseendale.Teadlikumalt.

Foto: Oad ja eed kodulehelt postkaart Alustuseks olgu ära öeldud, et see on suur julgustükk arvustada Katrin Pautsi ja tema Muhumaad. Miks? Tema põnevikud on kaasahaaravad, mäng tekstiga nauditav, sündmuste keerdkäigud on kuni teose lõpuni äraarvamatud, karakterid ilmekad ja omanäolised. Ühesõnaga on ta krimikirjanikuna absoluutselt võrreldav maailma tippudega nagu Stephen King või Stig Larsson. Temas on see miski, mis teeb lugemise nauditavaks, lugeja neelab märkamatult lehekülge lehekülje järel.  Katrin Pautsi "Minu Muhumaa" järele pani mind haarama nii tema ladus jutustamisoskus, kui ka väga isiklik side selle saladusliku saarega. Mu enda vanaema on sündinud ja üles kasvanud Muhumaal, minu isa juba kolmandat aastakümmet suvemuhulane. Seega on mul oma isiklik ja puutumata side,Muhumaaga. Kuna ma sellest duost Katrin Pauts ja Muhu saar sedavõrd vaimustunud olin, ostsin üle pika aja raamatu päris endale, mitte ei laenutanud raamatukogust nagu enamust loetavat kirjand...

Foto: Google Seda kirjatükki ajendas mind kirjutama mitu kokkulangemist lühikese aja jooksul. Liitusin äsja FB grupiga kogumispäevik, kus pidevalt luubi all säästmine. Lugesin sealseid kirjatükke ja mõtlesin, et kuigi sellel kuul luubi all hoopiski lisasissetulekud, siis kokkuhoiust võib ju alati kirjutada. Teine seik, mis pani kirjatükile mõtlema oli vestlus minu elukaaslase ja tema sõbra vahel, kelle mõlemaks kireks motosport, aga isiklikku ratast pole neil kummalgi. Arutelu käis selle ümber, kes millist ratast vaadanud on ja kuidas ikka ostuks piisav kogus raha leida. Uitmõttena pakkusin välja, et aga ... ostke ratas kahe peale ja tehke graafik, kes millal sõidab. Sellise idee peale vaatasid mõlemad mehed mind justkui tulnukat ja hakkasid kiirelt üksteise võidu põhjendama, kuidas selline kahe peale asjade soetamine ei ole mõistlik mõte. Suvel seikled paratamatult mööda Eestimaad rohkem kui talvel ning käid tuttavatel sõpradel siin-seal maakodus külas. Iga kord taban ennast mõtt...

Pilt: Google Pidev enesetäiendamine on uueks normaalsuseks. Sellest kõneldakse sedavõrd palju, et iga hetk, mil sa midagi uut ei õpi, mõnda olulist vebinari ei kuula või vastilmunud teaduartiklit ei loe, näikse olevat maha visatud ja raisatud.  Nõustun sellega, et minuvanused inimesed peavad oma elu jooksul ette võtma mitu karjääri. Enam ei piisa sellest, et õppisid ökonoomikat ja tegutsed ökonomistina kõik need 60 aastat, mil tööturul pead toime tulema. Uusi oskusi läheb vaja, uusi teadmisi läheb vaja, aga nendest oluliselt enam läheb vaja oskust tulla toime muudatustega ja isegi kui puuduvad antud oskused või teadmistest jääb vajaka, on kõige olulisem olla avatud meelega ja läbi uute väljakutsete pidevalt õppida ja areneda.  Enne veel kui minust sai koduperenaine töötasin ma Eesti avaliku sektori ühes suurimatest organisatsioonidest. Organisatsioonis, kuhu on tuldud noore poisina ja kus "tiksutakse" kuniks eripension  välja teenitud saab. Veel kunagi varem pole...

Naised Köögis kapis söögid Naised Köögis, pilt Facebook. tegid Siirile Oviirile ninanipsu korraliku, näidates, et Aasta Ema olema ei pea kõikse kenam. Piisab sellest, et tal jaguks armastust, mis hinnaline. Lastele kinkida hetki imelisi, säravaid ja kullakarva. Jaksu pühkida tatiseid ninu, triikida sirgeks pestud linu. Paitada pead kui valu teeb haiget või kurb on meel. Oskust minna edasi teel, kui pole kellele toetuda. Olla pere ka siis, kui see liit pole ametnike heakskiit. Ma tunnen üht ema. Ta kõigist on kenam. Ehkki abieluranda, pole jõudnud elu teda kanda, kasvatab ta viite kratti, kellest keegi ei tee pätti. Armastust tal jagub kuhjaga kaasale ja lastele, sõpradele, sugulastele. Keegi meist ei ütleks iial Aasta Emaks tast ei piisa. Imetleme, austame. Külla minnes kallistame.

Suvesoojas lehtlas istub üksik daam. Enam midagi ei tehta, vaikus ongi lihtsalt hea. Kahetsus poeb hinge, väljaöeldu pärast ongi häbi milleks ometi see talv sai ootamatult läbi. Vahel tahaks lihtsalt olla rohkem mina ise. Selliselt, et välja ei peaks paistma palju pisem. Vahel tahaks lihtsalt öelda välja oma mõtted. Tahaks loota, et neist ütlemistest, ei saaks tõkked. Keegi võiks kord püüda avardada hinge, ilma, et sest avarusest kasvaks välja pinge.

Ma armastan kirjutada, kuigi mu õigekiri on jube. Ma võin kirjutada kõigest, oleks ainult, et ma liialt ei põe. Õigekiri, ma ei mäleta, mil reeglid minu mälust kadusid. Ma näen kirjutades, iseenda loodud vigu, kui ütlemata suuri madusid, mis loovusele seavad piirid, kui oleks pihku jäänud tumedamad kriidid, millest ilu ei saa eales tulla, sest kirjaoskamatud tuleb seada võlla. Oh, oleks ometigi nii, et toimetaja parandaks kõik vead. Mu kirjaread saaks head ja minul poleks enam häbi, et õigekirja reeglitest ei suutnud närida end läbi.

Foto: Sotsiaalministeeriumi koduleht Vanemahüvitist võib õigusega nimetada meie riigi parimaks sotsiaalhüvitiseks. Nautides hetkel vanemahüvitise saajate magusat elu, olen tahes tahtmata hakanud mõtlema riigiperemehelikult selle sotsiaalhüvitise esialgse mõtte ja praeguste uuenduste üle.  Vanemahüvitise algne idee oli tagada naistele lapsega kodus oldud ajal tavapärane sissetulek. Eesmärgiks oli see, et perekonnad ei lükkaks laste saamist edasi või ei loobuks sellest puhtalt majanduslikel kaalutlustel, kuna beebiga kodus olles kaoks hüvitise puudumise korral üks sissetulekutest. Tundus mõistlik - beebi vajab esimesel eluaastal pidevat hoolitsust ning ema lähedust. Selleks, et seda perele pakkuda, lõi riik vanemahüvitise süsteemi. Ema sai beebiga rahuliku südamega koju jääda, samal ajal, kui riik poolteist aastat talle selle eest "palka" maksis.  Ühiskond aga muutus. Selgus, et beebiga kodus olles väheneb emade konkurentsivõime tööturul läbi lüüa, rääkimata nend...

Suveõhtus mahedas, veidikene jahedas seame sammud mereranda. Lummavalt kaunis vaade, oleks justkui moodne kodusaade. Kopli liinid - oma hääbuvas ilus veidikeses uduvinus kustuvad vaikselt rannas, mis paikne on olnud kõik need aastasajad. Sa unistad ja siia oma kodu rajad, mis nägemiselt kaunilt moodne, kuid laenumakse pole kaugelt soodne. Sa tead - see on kui investeering tulevikku, mis kokku tõmbab sinu oleviku ja sunnib kasinalt sind säästma, et oma elamine päästa panga käest, kes ahnelt hiilib ja sinu elamisele seab piirid. Kopli liinid ... Foto: Mart Sepp

Lõpuks ometi on saabunud talv. Kauaoodatud muinasjutuline aeg, mil lumevaip sillerdab päikesekiirtes justkui pärineks ta muinasjutust, võlumaailmast. Aga võibolla see maailm, milles me igapäevatoimetusi teeme ja rõõmsalt ringi askeldame ongi maagiline imede maailm.  Tänaseks päevaks olen olnud ilma palgatööta pisut üle kahe kuu. Imelik, et viimase nelja aasta jooksul ei saanud ma kordagi üle kahe nädala puhata, nüüd korraga on olnud mul juba ligemale kaks kuud iseenda ja oma tegemiste jaoks. See on olnud vahva avastusi täis aeg. Isegi minu karjäärinõustaja, hinnatud oma ala asjatundja, mainis mulle meie viimasel kohtumisel, et tal on ütlemata hea meel minu töötuks jäämise üle, vastasel juhul me vaevalt, et kohtunud oleksime. Tegelikult on mul ka hea meel mulle kingitud aja eest. Kuna pangakonto hetkel veel ei pitsita, saan muretumalt vaadata iseendale otsa ja avastada, mida mulle tegelikult teha meeldib. Ja see on nii põnev aeg.  Muidugi on neid hetki, kus ma mõtlen, ...

Tervisejuhtimise viimase kursuse tudengina mõtisklen tihti, milliseks kujuneb minu panus meie tervisesüsteemi. Millised on minu võimalused? Kas mõnel minu ideel võiks olla jumet ka praktikas? Ühesõnaga on kolme kooliaasta jooksul minu käe all valminud loendamatu hulk esseesid, analüüse, seminaritöid ja ettekandeid. Mõni mõte nendest töödest on mulle endale aga nii südamelähedaseks saanud, et kurb oleks teda ainult koolitööks jätta. Minu tänane mõtisklus keerleb meie tervisesüsteemi rahastamise ümber. Usun, et minu idee taga peitub revolutsioon :) Aga miks ka mitte üks võimalik stsenaarium, mida ühel heal päeval tuleb rakendada.  Hiljuti juhtusin lugema Tommy Hellsteni raamatut "Ohustatud inimene", mis minu ideed ilmekalt toetab.  Võrdõiguslikkuse eest peetavas võistluses pööratakse enam tähelepanu inimõigustele, mis on iseenesest tähtis teema meile kõigile. Aga täiskasvanuks olemise juurde kuulub ju ometi ka vastutus. Kohustused ja vastutus on samuti üksikisiku õigus...

Lumivalge Ganti triiksärk, neoonrohelised liibuvad püksid ja erkpunased tennised tundusid esmapilgul ärikohtumiseks veidi äärmuslikuna. Liibuvad rõivad andsid aimu nende all peitunud täiuslikust kehast. Tugevad käsivarred, laiad õlad ja treenitud kõhulihased muutsid ta vastupandamatuks. Tema ülisõbralik „Kuidas läheb?“ kõlas alati ühtemoodi – palun ära koorma mind oma näruse elu detailidega. Blond siilisoeng oli filigraanse täpsusega kukeharjaks sätitud ja säravvalge naeratus päevitunud näos jättis mulje nagu oleks iga hetk algamas Pariisi moenädala avaetendus. Suured pruunid silmad olid sedavõrd läbitükkivad, et tekitasid vestluspartneris kõhedustunde. Stig oli alati teadnud, et pokris võidab parim teeskleja. Ja äri, see oli tema jaoks nagu pokker.  Sõbraliku naeratuse ja voolava vestlusega suutis ta võluda esimesel kohtumisel kõik ruumis viibijad. Naised ihaldasid ja mehed kadestasid teda samaaegselt. Ladus eneseväljendusoskus ja avatud suhtlusstiil olid aidanud tal teha sil...

Ai. Kipitavalt tuikav valu tema säärel. Järjekordne parmuhammustus, viimase kümne minuti jooksul juba teab mitmekümnes omasuguste seas. Tüütud putukad, keda ei maini mitte keegi oma lauludes ja luuletustes. Nendessamades lauludes ja luuletustes, mis jutustavad sumedatest suveöödest, soojusest ja headusest, heinamaadest ja päikesest. Mida ta tegelikult siin teeb? Põgeneb ta elu võimalikkuse eest või varjab ennast hoopiski maailma valu ja kurbuse tõttu siia maailma äärele? Kogu oma elu oli ta teadnud vastuseid. Või oli vähemalt osanud neid vastuseid otsida. Praegu ei teadnud ta enam, mis on tõde ja mis on vale, mis on reaalsus ja mis tema enda unistus. Ai. Järjekordne hammustus. Järjekordne annus putukamürki. Mürki, seda oli viimasel ajal olnud liiga palju. Kõik tema suhted olid olnud justkui mürgitatud. Kas ta oli seda ise teadlikult tahtnud või oli see olnud asjade loogiline jätk? Viimases avameelses vestluses oli Martin väitnud, et ta on võõraks jäänud, muutunud kellekski, ke...

Detsember. Kõigil on kiire. Pole olnud selles osas ma mingi erand. Juba aastaid. Kuni hetkeni, mil kõik on teisiti. Kui korraga pole süsteeme, organiseeritust, kindlustunnet, usku endasse ja maailma, selle võimalikkusesse. Kui kokku saavad vabadus ja hirm. Vabadus valida ja hirm valituks mitte saada. Need on hetked kui me märkame, et turvalisus ja tasakaal on meie enda loodud kujutelm. Et maailma paindlikkus on ainult illusioon, mida me armastame uskuda. Meie maailm kaob samakiirelt kui miraaž kõrbes. Kaob, et saaks tekkida uus,  illusoorsem ja ebareaalsem.  Mul pole vastuseid. Pole küsimusigi. On vaid teadmine, et seda õppetundi on millekski vaja. Et selle läbi on võimalik areneda ja kasvada. Aga  mis siis kui ei ole jaksu kasvada? Kui ainsaks sooviks on olla habras ja haavatav, õrn ja avatud. Kas maailm on valmis sellise minaga leppima? Kas mina olen valmis sellise minaga leppima?  Take my hand and lead the way Out of the darkness and into the light of the...

Tegelikult ma ei mäleta, millal ma viimati nii õnnetu, segaduses ja üksinda olin. Võibolla kunagi lapsepõlves, kui ma üksinda oma laua taga joonistasin ja ootasin, et keegi tuleks ja tunneks huvi, mida ma teinud olen ja mind selle eest tunnustaks. Aga võibolla hoopis siis, kui ma kontrolltööks õppides suurest ärevusest und ei saanud ja enda rahustamiseks nutsin ning ootasin, et selle asemel, et minuga kärkida ja mind karistada, püütakse mind mõista ja toetada, minu tunnetest aru saada.  Mulle tundub järjest enam, et inimesena on meil õigus teisele halvasti öelda, teda kritiseerida ja maha teha, hinnata tema otsuseid õigeteks või valedeks, ilma, et meil iseenda pärast kordagi piinlik või häbi oleks. Ilma, et me kordagi mõtleksime, kuidas me teisele sellega haiget teeme ja tema eneseusku ning - väärikust vähendame. Me justkui toituksime sellisest käitumisest. Saaksime üha enam kinnitust selle kohta, et me oleme ise andekad, ägedad, targad ja sõltumatud. Jah, sellele mõeldes teki...

Tead ju küll - sügisel tundub, et nüüd oleks aeg personaaltreeneri käe alla ennast paisata ja lasta tal endaga imet teha. Peale jõule otsid õhinaga kõike seda, mille teemaks salenemine või kaalulangus. Uue aasta lubaduste TOP 10-s troonivad pea alati lubadused teha rohkem trenni, süüa vähem, võtta kaalus alla 5/10/15 kilo. Ja ega personaaltreenerid - toitumisnõustajad kadedad inimesed pole, pealegi vajab ju ka nende igapäevaleib teenimist. Nii ulatavad nad Sulle abikäe ja pakuvad imelisi programme, mille puhul peaksid kindlasti õnnestuma. Tõsi küll, seda siis kui Sa ei libastu. Mäletad küll ju neid süümepiinu kui personaaltreeneriga kokkulepitud kohtumisel pead tunnistama, et oeh, ei suutnud ikka nendele kookidele sünnipäevalauas vastu pidada ja sõbrad ... no nendega koos olles ei pane isegi tähele, mitmes rummikokteil juba salamisi joodud on. Ja siis tunned häbi, aga kuna treener on Sinu enda poolt kinni makstud julgustaja, siis ül...

Mu imearmas poeg suudab ühe päeva jooksul olla maailma kõige kardetuim pätt, Spiderman, kes päästab minu ja põhimõtteliselt kogu maailma, politsei, kellel õnnestub tabada kurjategijad, kus iganes nad ennast ka varjavad. Kui vaja on ta maailma kõige parem suur vend, kes suudab hoolitseda korraga tervelt kahe endast pisema õe-venna eest. Ta võib leiutada lugemismasina või küpsetada tuhat pannkooki, ilma et neist ainumaski kõrbema läheks. Pea alati õnnestub tal põgeneda piraatide käest ka kõige verisemas lahingus. Tema maailm on täis õnnestumisi ja usku, et ta on piisavalt hea, peaaegu, et parim olemasolevate hulgast. Millal Sina tegid midagi uskumatut, teades, et Sa saad igal juhul hakkama? Hetkegi kõhklemata. Uskusid iseendasse ja sellesse, et oled piisav just sellisena nagu oled. Ilma, et oleksid hommikul tunni jagu garderoobis endale riideid valinud, et võimalikult särav, edukas ja enesekindel näida. Ilma, et oleksid kulutanud teise tunnikese vannitoa peegli ees näomaali...

Ma elan ühes riigis. Väikeses. Seal on VABADUS ja laulupeod. Rabad ja põlislaaned. Puutumata loodus ja värske õhk. Inimesed, kes hoiavad ühte ja hingavad ühes rütmis. Nii mulle vähemalt räägiti ... ja ma uskusin.   Ometi on see riik, kus meediakampaania tuletab autojuhile meelde, et ta kiiruse enne ülekäigurada maha võtaks. Kus üleriigiliste kampaaniatega jagatakse inimestele nõuandeid end surnuks mitte juua. Kus kaupmehi tuleb ähvardada müügiloast ilma jäämisega, selleks, et nad saaksid aru - alaealistele EI TOHI alkoholi ja tubakat müüa. Riik, mille peaminister võib igas järgmises infotunnis ülbitseda ja üleolev olla. Meil on e-riik, kus ametnikud ja riigiasutused vastavad endiselt e-kirjadele 30 tööpäeva jooksul. Riik, kus julgustatakse kodanikualgatusi, ent niipea kui kodanik julgeb suunata tähelepanu riigi kitsaskohtadele, saab temast selle süsteemi vaenlane ning üheskoos tegutsemise asemel hakatakse tegelema eneseõigustamisega. See on riik, kus k...

Miskipärast uskusin ma siiralt, et olen valmis. Tean, mida oskan ja suudan. Tean, keda armastan ja keda mitte nii väga. Tean, mida naudin ja mis minus kirge tekitab. Et ma olen tervik...Kui korraga olin ma laiali. Tükk tüki haaval olin laiali mööda ilma pillutud nagu sügisesest tormist räsitud vahtalehedhunnik. Natuke oli mind teistes inimestes, minevikus, eelarvamustes, kadeduses, vihkamises, ootustes, pettumustes. Mingi osa minust endast oli lennanud ära tulevikku -  unistustemaailma. Kui korraga õue peal seistes avastasin, et mind SIIN ja PRAEGU peaaegu polegi. Või vähemalt ei tundnud ma seda, kes õue peal seisis - eksinud ja segaduses, kohati kurb ja ebalev. Ja mul oli korraga hirm. Hirm, et ma ei armasta mulle antud aega piisavalt. Hirm, et vanadus saabub enne kui ma tegelikult mõistan, mis oli minu ülesandeks selles maailmas. Jah, ma olen nii naiivne ja usun endiselt, et meil kõigil on mingi ülesanne, et meie hinge rännakul on tegelikult eesmärk.   Ja korraga...

Filosoofia tähendab tarkuse armastust. Filosoofia on sündmus või olukord, kus inimene küsib oma eksistentsiaalse situatsiooni kohta ja vastab sellele keele ja mõtlemise jõudusid kasutades. Vaatamata sellele, et ma pole osanud suhestuda ei filosoofia ega eetika õppeainetega, pean ma samas mõlemat inimkonna jaoks väga oluliseks. Re ligioonifilosoofia uurib Jumala eksistentsi, tema olemasolu. Kuidas on seotud Jumal ja inimene? Kas Jumal üleüldse eksisteerib? Kui jah, siis kui suur on tema võim inimese üle? Siinkohal meeldib mulle enim Nietzche lähenemine, kes ütles, et Jumal on surnud ja inimene on vaba. Osho on öelnud oma loengus vabadusest, et kui Jumal on olemas, siis ei saa inimene olla mitte kunagi vaba. Jumal ja inimese vabadus ei saa koos eksisteerida, kuna Jumal on alati loojaks ja inimene seega tema hüpiknukuks. Ent Nietzche väide on poolik – ta ei teadnud, et on olemas ka jumalateta religioone. Osho läheb seega Nietzchest sammukese kaugemale ja väidab, et just religioon tak...