Iseendale.Teadlikumalt.

Vaatamata varasele hommikutunnile lõõmas päikene halastamatult. Kell näitas kuus ning kaasa pandud hommikusöök keerles hamba all. Palavaga isu ei olnudki, aga varasemast kogemusest teadis Tüdruk et päris söömata ei või selle kuumaga ühtegi reisi alustada. Teekond viis teda Püha Katariina kloostrisse Siinai poolsaarel. Õnneks ei pidanud sellel korral ise veel midagi teadma ega jutustama. Ülesanne oli lihtsalt kuulata ja märkmeid teha, et siis järgmisel korral ise sorava esitusega ekskurseerijaid paeluda. Suured, hirmsuured mäed ja liiv, kõikjal, kus silm midagi seleteas oli liiv. Korraga jõuti mingisse kontrollpunkti, Tüdruk otsis välja oma passi ning ulatas selle süsimustas mundris mehele. Mees vaatas passi, vaatas Tüdrukut, naeratas, vaatas jälle Tüdrukut ja ulatas passi tagasi : „ I really hope to see you again!“ Oh jah, Tüdruk oli kolme kuuga juba harjunud vastu võtma komplimente, mis tegelikkuses midagi ei tähendanud. Neid tehakse, neid saadakse ja need unustatakse. Taamalt paisti...

Tüdruk istus kerasse tõmbununa hiigelsuure diivani nurgas. Hmm, sellest oli nüüd juba mitu päeva möödas, millal ta viimati klaviatuure klõbistades kirja kirjutas. Soe naeratus valgus üle tema näo. Ta teadis, et juba mõne aja pärast loeb linna teises servas tema kirja üks väga kallis inimene. Selja taga oli imeline päev. Hommikune välitrenn oli tema keha ja meeli turgutanud. Veerandtundi saunalaval oli mõjunud lõõgastavalt. Ta jumaldas sauna ja ootas, millal kord saab linnatolmu jalge alt pühkida ja mõnusalt õhtupäikeses suvekodu sauna ees õlut rüübata ja linnulaulu kuulata. Saab mäkerdada ennast kokku erinevate meemaskidega ning vihelda värske kasevihaga :) See oli see, millest ta terve talve unistas, aga aseainena sobisid ka spordiklubide saunalavad, kuigi miskipärast oli ta ikka ja jälle suures saunas ihuüksi – ju siis teised nii palju sellisest lõõgastumisest ei pidanud. Aga talle tundus see mõnusa lõpetusena peale väsitavad füüsilist koormust. Kuigi ta ootas väga maaelu, häiris ted...

Rahutu öö selja taga istus Tüdruk juba kell 8 hommikul arvuti taha. Vaatamata sellele, et eilne pikk jalutuskäik värskes õhus oli teda tõsiselt väsitanud ning ta juba kell üksteist oli uinunud, ärkas ta erutuse peale veidi peale kella ühte öösel. D oli talle sõnumi saatnud. Hahaa, nüüd oli vähemalt üks inimene peale tema veel, kes vähkres, piinles ja oma põues ringi tuhisevate tunnete ja kirega püüdis teisel pool linna servas toime tulla :) Võibolla oli ta olnud liiga tormakas. Oli ju tema see olnud, kes esimesena mehele käe pihku oli pistnud ja ... kui ta mälu ei peta, siis esimeses suudluses oli tema käsi mängus, aga ta ei saanud sinna midagi parata. Kui mees talle autost lillekimbu ulatas, mis oli sama särav nagu Diskokera oma kirjades :), oli asi otsustatud. Ta oleks juba sellel samal hetkel mehele sülle langenud ja teda kõvasti suudelnud ning kallistanud, aga ... hea, et laps kaasas oli, mine tea, kas metsa alla üldse olekski muidu jõutud ;) Tüdruk oli kartnud sedasama, mida D is...

Pannil särisesid küüslauk ja sibul, toas leviv aroom oli Tüdruku üks lemmikumatest. Küüslauku ja sibulat püüdis ta sisse surada pea igasse rooga, mis tema käe all valmis. Aga see aroom, mmm jumalikud viljad ikka need sibul ja küüslauk. Tüdruk oli otsustanud kõige kiuste teha lõunaks kapsahautist hakklihaga. Viimatine elukaaslane oli eelistanud iga kell kodustele roogadele peenemaid palasid, mistõttu tundis Tüdruk kohe suurt heameelt valmiva lihtsa roa üle. Tsipake tilli, sörts pipart ja soola, mhmm veidikene majoraani ja ... tundus täitsa söödav. Tõsi küll oma peenramaa asemel oli ta sunnitud tilli seekord Selverist totaalselt ümbertöötlematul vahtplastist alusel ostma, aga mingi jama oli selle tilli seemnega olnud, igatahes oli idanemine ütlemata vaevaline ja nii oli ta otsustanud tillikasvatamisest loobuda. Tüdruk vaatas üsna räsitud melissi poole – nojah eile oli ta tubli peotäie härra Diskokerale andnud. Kahju, et selle basiilikuga nõndamoodi läks. Basiilik sobis pastaga kindlasti...

Eilne õhtu oli veninud pikaks. Hommikul andis kare kurk ja vesine nina märku sellest külmast kevadtuulest, mis Balti Jaamas viimast trolli oodates seelikusaba all keerutanud oli. Pea valutas natukene, mitte palju aga piisavalt, et äkilisemaid liigutusi targu edasi lükata. Nojah ta oli endale ju ainult klaasikese peale mõnusat teatrietendust lubanud, aga hmmm, meenus see, et terve päeva oli ta väga minimaalselt söönud ja oma dieedilubadustest igati tublisti kinni pidanud. Järelikult oligi pisikeseks pohmelliks ainult seda ühte klaasikest vaja. Mõned õhtud tagasi olid nad pinginaabriga käed löönud, et püüavad mõlemad paarist lisakilost klassi kokkutulekuks lahti saada, seega tuli dieetprogrammi hoolikalt jälgida. Nojah, aga tegelikult ei tundnudki ta viimastel päevadel söögiisu – ikka need liblikad, kes lisaks värinale ja surinale kõhus nüüd ka söömise unustama sundisid. Voodis lebades meenutas ta eelmist õhtut. Tore etendus oli olnud, naerda oli niimoodi saanud, et isegi õhtul voodis u...

Tüdruk surus tumedad päikseprillid veelgi jõulisemalt ninale, et silmadele natukenegi ereda sära eest varju pakkuda. Kevadõhtu hämaruses peegeldusid ekraanile ilmuvad tähed tema prilliklaasidel. Maikas naabrimees sättis ennast rõdule suitsu tegema. „Mis kurat sellel plikaga seal lahti on?“ arutas ta endamisi. „Kannab teine juba paar nädalat õhtuti arvuti ees istudes päikseprille. Huvitav, kas käis ka oma kortse kohendamas?“ Naabrimehele meenus kui ta oma naine oli teatanud, et loobub nüüd paarikümnest aastast oma silmades ning silub kõik kortsud sirgeks kui äsjapressitud viikarid. Siis oli naine ka tuhisenud paar nädalat tumedate prillidega mööda tube ringi, vaatamata sellele, et oli novembrikuu ning päikest polnud nähtud siinmail juba viimasel poolteist kuud.“Aga see plika on ju liiga noor, et neid kortse siluda“ ei andnud naabrimehele mõtisklus kuidagi rahu. Kuigi jah, kortse oli naabritüdrukul rohkem kui vanus oleks lubanud. Aga need väikesed kortsukesed võis julgelt kirjutada tem...