Iseendale.Teadlikumalt.

Suvesoojas lehtlas istub üksik daam. Enam midagi ei tehta, vaikus ongi lihtsalt hea. Kahetsus poeb hinge, väljaöeldu pärast ongi häbi milleks ometi see talv sai ootamatult läbi. Vahel tahaks lihtsalt olla rohkem mina ise. Selliselt, et välja ei peaks paistma palju pisem. Vahel tahaks lihtsalt öelda välja oma mõtted. Tahaks loota, et neist ütlemistest, ei saaks tõkked. Keegi võiks kord püüda avardada hinge, ilma, et sest avarusest kasvaks välja pinge.

Ma armastan kirjutada, kuigi mu õigekiri on jube. Ma võin kirjutada kõigest, oleks ainult, et ma liialt ei põe. Õigekiri, ma ei mäleta, mil reeglid minu mälust kadusid. Ma näen kirjutades, iseenda loodud vigu, kui ütlemata suuri madusid, mis loovusele seavad piirid, kui oleks pihku jäänud tumedamad kriidid, millest ilu ei saa eales tulla, sest kirjaoskamatud tuleb seada võlla. Oh, oleks ometigi nii, et toimetaja parandaks kõik vead. Mu kirjaread saaks head ja minul poleks enam häbi, et õigekirja reeglitest ei suutnud närida end läbi.

Foto: Sotsiaalministeeriumi koduleht Vanemahüvitist võib õigusega nimetada meie riigi parimaks sotsiaalhüvitiseks. Nautides hetkel vanemahüvitise saajate magusat elu, olen tahes tahtmata hakanud mõtlema riigiperemehelikult selle sotsiaalhüvitise esialgse mõtte ja praeguste uuenduste üle.  Vanemahüvitise algne idee oli tagada naistele lapsega kodus oldud ajal tavapärane sissetulek. Eesmärgiks oli see, et perekonnad ei lükkaks laste saamist edasi või ei loobuks sellest puhtalt majanduslikel kaalutlustel, kuna beebiga kodus olles kaoks hüvitise puudumise korral üks sissetulekutest. Tundus mõistlik - beebi vajab esimesel eluaastal pidevat hoolitsust ning ema lähedust. Selleks, et seda perele pakkuda, lõi riik vanemahüvitise süsteemi. Ema sai beebiga rahuliku südamega koju jääda, samal ajal, kui riik poolteist aastat talle selle eest "palka" maksis.  Ühiskond aga muutus. Selgus, et beebiga kodus olles väheneb emade konkurentsivõime tööturul läbi lüüa, rääkimata nend...

Suveõhtus mahedas, veidikene jahedas seame sammud mereranda. Lummavalt kaunis vaade, oleks justkui moodne kodusaade. Kopli liinid - oma hääbuvas ilus veidikeses uduvinus kustuvad vaikselt rannas, mis paikne on olnud kõik need aastasajad. Sa unistad ja siia oma kodu rajad, mis nägemiselt kaunilt moodne, kuid laenumakse pole kaugelt soodne. Sa tead - see on kui investeering tulevikku, mis kokku tõmbab sinu oleviku ja sunnib kasinalt sind säästma, et oma elamine päästa panga käest, kes ahnelt hiilib ja sinu elamisele seab piirid. Kopli liinid ... Foto: Mart Sepp

Lõpuks ometi on saabunud talv. Kauaoodatud muinasjutuline aeg, mil lumevaip sillerdab päikesekiirtes justkui pärineks ta muinasjutust, võlumaailmast. Aga võibolla see maailm, milles me igapäevatoimetusi teeme ja rõõmsalt ringi askeldame ongi maagiline imede maailm.  Tänaseks päevaks olen olnud ilma palgatööta pisut üle kahe kuu. Imelik, et viimase nelja aasta jooksul ei saanud ma kordagi üle kahe nädala puhata, nüüd korraga on olnud mul juba ligemale kaks kuud iseenda ja oma tegemiste jaoks. See on olnud vahva avastusi täis aeg. Isegi minu karjäärinõustaja, hinnatud oma ala asjatundja, mainis mulle meie viimasel kohtumisel, et tal on ütlemata hea meel minu töötuks jäämise üle, vastasel juhul me vaevalt, et kohtunud oleksime. Tegelikult on mul ka hea meel mulle kingitud aja eest. Kuna pangakonto hetkel veel ei pitsita, saan muretumalt vaadata iseendale otsa ja avastada, mida mulle tegelikult teha meeldib. Ja see on nii põnev aeg.  Muidugi on neid hetki, kus ma mõtlen, ...

Tervisejuhtimise viimase kursuse tudengina mõtisklen tihti, milliseks kujuneb minu panus meie tervisesüsteemi. Millised on minu võimalused? Kas mõnel minu ideel võiks olla jumet ka praktikas? Ühesõnaga on kolme kooliaasta jooksul minu käe all valminud loendamatu hulk esseesid, analüüse, seminaritöid ja ettekandeid. Mõni mõte nendest töödest on mulle endale aga nii südamelähedaseks saanud, et kurb oleks teda ainult koolitööks jätta. Minu tänane mõtisklus keerleb meie tervisesüsteemi rahastamise ümber. Usun, et minu idee taga peitub revolutsioon :) Aga miks ka mitte üks võimalik stsenaarium, mida ühel heal päeval tuleb rakendada.  Hiljuti juhtusin lugema Tommy Hellsteni raamatut "Ohustatud inimene", mis minu ideed ilmekalt toetab.  Võrdõiguslikkuse eest peetavas võistluses pööratakse enam tähelepanu inimõigustele, mis on iseenesest tähtis teema meile kõigile. Aga täiskasvanuks olemise juurde kuulub ju ometi ka vastutus. Kohustused ja vastutus on samuti üksikisiku õigus...

Lumivalge Ganti triiksärk, neoonrohelised liibuvad püksid ja erkpunased tennised tundusid esmapilgul ärikohtumiseks veidi äärmuslikuna. Liibuvad rõivad andsid aimu nende all peitunud täiuslikust kehast. Tugevad käsivarred, laiad õlad ja treenitud kõhulihased muutsid ta vastupandamatuks. Tema ülisõbralik „Kuidas läheb?“ kõlas alati ühtemoodi – palun ära koorma mind oma näruse elu detailidega. Blond siilisoeng oli filigraanse täpsusega kukeharjaks sätitud ja säravvalge naeratus päevitunud näos jättis mulje nagu oleks iga hetk algamas Pariisi moenädala avaetendus. Suured pruunid silmad olid sedavõrd läbitükkivad, et tekitasid vestluspartneris kõhedustunde. Stig oli alati teadnud, et pokris võidab parim teeskleja. Ja äri, see oli tema jaoks nagu pokker.  Sõbraliku naeratuse ja voolava vestlusega suutis ta võluda esimesel kohtumisel kõik ruumis viibijad. Naised ihaldasid ja mehed kadestasid teda samaaegselt. Ladus eneseväljendusoskus ja avatud suhtlusstiil olid aidanud tal teha sil...