Karjäärimutina töövestlusel
Ilmselt olen ma loomult tüüp, kellele meeldib töövestlustel käia. See on alati hea võimalus iseendast rääkida ja seeläbi ehk midagi ka teada saada, mida ma siis tegelikult väärtustan või millisena ma tegelikult oma tulevast töökohta ette kujutan. Mõnele ei meeldi näiteks üldse töövestlustel käia ning pelgalt mõte sellest, et ta peab minema kuhugi ja endast jube hea mulje jätma, ajab ta paanikasse nagu puuripistetud pääsukese. Üldjuhul ma paanikasse ei satu ning juba mitu head aastat ei ürita ma ka igahinna eest töövestlusel inimestele meeldida. Ammu olen loobunud andmast vastuseid, mida inimeselt ette oodatakse. Siinkohal on sobiv tuua sekka mõni illustreeriv näide. "Kuidas Teil rutiinitaluvusega on?" "Kas Teil valmistab raskusi kriisiolukordades ratsionaalselt käituda?" "Kuidas on lood Teie pingetaluvusega?" jne, jne Loomulikult ei otsi tööandja endale tüüpi, kes kriisiolukordades käitub nagu peata kana või pingelisel olukorral nutma puhkeb, aga ... viim...