Iseendale.Teadlikumalt.

„Teate, ma mõtlesin raamatu kirjutada.“ Mirti tundis,kuidas tema vastas istuva nõustaja nägu muutus imelikuks. Justkui oleks too tahtnud temalt küsida, et ikka tõsiselt mõtled või? Millest Sul siis niiväga kirjutada oleks? „Mhmm.“ Mirti vihkas seda mõminat, mida ta lugematu arv kordi kuulnud oli. Kes kurat küll õpetab neid psühholooge niimoodi mõmisema? Ühteainsasse mõminasse suudavad nad peita nii palju. Miks neil ei ole lubatud karjuda näiteks: „Appi, lolliks oled läinud?“ või siis: „Ise ka usud, mida räägid?“ või et: „Üldse ei imesta, et sa omadega nii sassis oled?“ Kõige selle asemel nad lihtsalt mõmisevad, kusjuures ilgelt paljutähendavalt. „Nojah, mõtlesin, et kirjutan iseendast. Ega mu elu ikka päris tavaline ja normaalne ju ka ei ole? Mulle endale meeldiks küll midagi sellist lugeda.“ „Ahah, et siis iseendast kirjutate.“ Täiuslik tagasipeegeldus, mida soovitatakse sageli teistega vesteldes kasutada, saamaks teada, mida nad tegelikult öelda tahavad. Mirti oli nii erudeerit

1. Tingimusteta armastus Igaüks meist unistab ja elab mingi aja selle nimel, et kogeda lõõmavat armastust, tunda, seda, kuidas ilma Sinuta on teisel inimesed ilmselgelt võimatu oma elu jätkata, tajuda seda, kuidas Sinu järele ollakse hull, pöörane ning armastusest ollakse valmis tegema kõige uskumatumaid tegusid. Ja me otsime sellist inimest, kes meile seda romaanidest loetud armastust pakkuda suudaks. Ja me oleme jäägitult õnnetud kui seda armastust ei tule, või kui ta tuleb ja korraga käest pudeneb. Viimase aastaga olen aru saanud, et õnnelikuks teeb hoopiski teistsugune armastus. Õnnelikuks teeb see, kui Sa ise suudad kedagi armastada, tingimusteta armastada. Olgugi, et sellel inimesel on miljon põhjust muutumiseks, armastad Sina teda ometi sellisena nagu ta on. Ja oled jäägitult õnnelik, et Sul on keegi, keda armastada. 2. Raamatud, raamatud ja veelkord raamatud Minu elus on perioode, kus ma korraga neelan kolme-nelja erinevat raamatut. Ja on selliseid perioode, kus ma näd