Iseendale.Teadlikumalt.

Oled sa viimase kümne aasta jooksul näinud eesti esindusmeeskonda jalgpalli MMil mängimas? Või siis vähemalt EMil? Nojah, isegi alagrupist edasisaamine tundub olevat meie meeskonnale paras pähkel, mille kallal võiks järgmised kakskümmend aastat vabalt tööd teha. Uue korvpallihooaja alguses räägitakse imelugudest, mis nüüd meie meeskonnaga sündima hakkavad, aga peale paari mängu vaatamist saad isegi aru, et nojah ... peab vist järgmist aastat ootama. Huvi pärast hakkasin ma otsima vastust sellele küsimusele ja tegin sellise üldistava järelduse. Eestlane lihtsalt ei oska, saa ega tahagi meeskonnas toime tulla. Oletame, et lähed töövestlusele ja parajasti on vaja lahendada mingisugune ülesanne grupitööna. Hoogsalt asuvad kõik ennast kaitsma, õigustama ning nende mõtted on kindlasti need, mis peavad läbi minema. Ometi on kõik töövestlusel viibijad lugenud raamatuid meeskonnatööst ning osalenud arendavatel koolitustel ikka ainult selleks, et olla parem tiimiliige. Aga miskipärast need osku

Ilmselt olen ma loomult tüüp, kellele meeldib töövestlustel käia. See on alati hea võimalus iseendast rääkida ja seeläbi ehk midagi ka teada saada, mida ma siis tegelikult väärtustan või millisena ma tegelikult oma tulevast töökohta ette kujutan. Mõnele ei meeldi näiteks üldse töövestlustel käia ning pelgalt mõte sellest, et ta peab minema kuhugi ja endast jube hea mulje jätma, ajab ta paanikasse nagu puuripistetud pääsukese. Üldjuhul ma paanikasse ei satu ning juba mitu head aastat ei ürita ma ka igahinna eest töövestlusel inimestele meeldida. Ammu olen loobunud andmast vastuseid, mida inimeselt ette oodatakse. Siinkohal on sobiv tuua sekka mõni illustreeriv näide. "Kuidas Teil rutiinitaluvusega on?" "Kas Teil valmistab raskusi kriisiolukordades ratsionaalselt käituda?" "Kuidas on lood Teie pingetaluvusega?" jne, jne Loomulikult ei otsi tööandja endale tüüpi, kes kriisiolukordades käitub nagu peata kana või pingelisel olukorral nutma puhkeb, aga ... viim