Miks eestlased pole edukad meeskonnamängudes?
Oled sa viimase kümne aasta jooksul näinud eesti esindusmeeskonda jalgpalli MMil mängimas? Või siis vähemalt EMil? Nojah, isegi alagrupist edasisaamine tundub olevat meie meeskonnale paras pähkel, mille kallal võiks järgmised kakskümmend aastat vabalt tööd teha. Uue korvpallihooaja alguses räägitakse imelugudest, mis nüüd meie meeskonnaga sündima hakkavad, aga peale paari mängu vaatamist saad isegi aru, et nojah ... peab vist järgmist aastat ootama.
Huvi pärast hakkasin ma otsima vastust sellele küsimusele ja tegin sellise üldistava järelduse. Eestlane lihtsalt ei oska, saa ega tahagi meeskonnas toime tulla. Oletame, et lähed töövestlusele ja parajasti on vaja lahendada mingisugune ülesanne grupitööna. Hoogsalt asuvad kõik ennast kaitsma, õigustama ning nende mõtted on kindlasti need, mis peavad läbi minema. Ometi on kõik töövestlusel viibijad lugenud raamatuid meeskonnatööst ning osalenud arendavatel koolitustel ikka ainult selleks, et olla parem tiimiliige. Aga miskipärast need oskused ja teadmised ununevad, jääb alles suur ego ning soov nautida tähesära ... üksinda.
Toimetades vaikselt korteriühistu asjadega olen avastanud sama fenomeni ka nendes inimestes, kellega igapäevaselt koos töötan. No mis siis sellest, et sa oled kümneid hinnapakkumisi küsinud ja lõpuks leidnudki selle sobiva. Nüüd on paras aeg enda trump välja tuua ja esitleda firmat, kelle pakkumine on sinu parimast pakkumisest kindlasti tunduvalt soodsam ning ohoo, ka tööde tähtaeg olematu. Aga huvitav, kus sa siis selle soovitusega olid, kui ma info laiali saatsin, et hakkan nüüd hinnapakkumisi küsima?Nojah, õigus küll, nüüd on ju ometi sinul see au esitleda parimat pakkumist. Või siis näiteks kui oled arvanud, et jah, metallaed oleks igati sobilik ning ennäe isegi oma maja inimesed samale arvamusele suutnud kallutada, siis kõrvalmaja juhatus näeb ainusobiva variandina lippaeda. Püüad argumenteerida, miks just selline aed võiks parem olla. Ei, ikkagi ainult puitlippaed. Nojah, varsti selles arutus vestluses hakkab sulle endalegi tunduma, et jah, ega paremat pole sellest puitlippaiast tõesti mitte kui midagi. Ainult, et sellise töö tulemusena pole aeda ka kümne aasta pärast, isegi kui me väga hästi koos töötaksime.
Hea meel on ainult selles, et need vähesed sõbrad, kes mind ümbritsevad, suudavad vahel asju näha ka läbi teise inimese silmade ning ei soovi igal võimalikul juhul ise õhtu täht olla.
Ahjaa, eestlane on selline kaval loom, kes suudab mingites olukordades ilmutada suurt sõbralikkust ja heasoovlikust ning tunda, et me olemegi üks suur eesti pere. Aga neid hetki jääb järjest harvemaks - vahel kevadel metsaaluseid koristades või siis kord paarikümne aasta jooksul öölaulupeol ennast oimetuks lauldes või siis lumetormi esimestel tundidel kui nii sinul kui ka minul on raske... niipea kui esimene lumesahk aga on oma raja tänavale sisse lükanud, on hea keskenduda iseendale ... jäägitult.
Huvi pärast hakkasin ma otsima vastust sellele küsimusele ja tegin sellise üldistava järelduse. Eestlane lihtsalt ei oska, saa ega tahagi meeskonnas toime tulla. Oletame, et lähed töövestlusele ja parajasti on vaja lahendada mingisugune ülesanne grupitööna. Hoogsalt asuvad kõik ennast kaitsma, õigustama ning nende mõtted on kindlasti need, mis peavad läbi minema. Ometi on kõik töövestlusel viibijad lugenud raamatuid meeskonnatööst ning osalenud arendavatel koolitustel ikka ainult selleks, et olla parem tiimiliige. Aga miskipärast need oskused ja teadmised ununevad, jääb alles suur ego ning soov nautida tähesära ... üksinda.
Toimetades vaikselt korteriühistu asjadega olen avastanud sama fenomeni ka nendes inimestes, kellega igapäevaselt koos töötan. No mis siis sellest, et sa oled kümneid hinnapakkumisi küsinud ja lõpuks leidnudki selle sobiva. Nüüd on paras aeg enda trump välja tuua ja esitleda firmat, kelle pakkumine on sinu parimast pakkumisest kindlasti tunduvalt soodsam ning ohoo, ka tööde tähtaeg olematu. Aga huvitav, kus sa siis selle soovitusega olid, kui ma info laiali saatsin, et hakkan nüüd hinnapakkumisi küsima?Nojah, õigus küll, nüüd on ju ometi sinul see au esitleda parimat pakkumist. Või siis näiteks kui oled arvanud, et jah, metallaed oleks igati sobilik ning ennäe isegi oma maja inimesed samale arvamusele suutnud kallutada, siis kõrvalmaja juhatus näeb ainusobiva variandina lippaeda. Püüad argumenteerida, miks just selline aed võiks parem olla. Ei, ikkagi ainult puitlippaed. Nojah, varsti selles arutus vestluses hakkab sulle endalegi tunduma, et jah, ega paremat pole sellest puitlippaiast tõesti mitte kui midagi. Ainult, et sellise töö tulemusena pole aeda ka kümne aasta pärast, isegi kui me väga hästi koos töötaksime.
Hea meel on ainult selles, et need vähesed sõbrad, kes mind ümbritsevad, suudavad vahel asju näha ka läbi teise inimese silmade ning ei soovi igal võimalikul juhul ise õhtu täht olla.
Ahjaa, eestlane on selline kaval loom, kes suudab mingites olukordades ilmutada suurt sõbralikkust ja heasoovlikust ning tunda, et me olemegi üks suur eesti pere. Aga neid hetki jääb järjest harvemaks - vahel kevadel metsaaluseid koristades või siis kord paarikümne aasta jooksul öölaulupeol ennast oimetuks lauldes või siis lumetormi esimestel tundidel kui nii sinul kui ka minul on raske... niipea kui esimene lumesahk aga on oma raja tänavale sisse lükanud, on hea keskenduda iseendale ... jäägitult.
Kommentaarid
Postita kommentaar