Enda leidmiseks pead tunnistama, et oled kadunud
Miskipärast uskusin ma siiralt, et olen valmis. Tean, mida oskan ja suudan. Tean, keda armastan ja keda mitte nii väga. Tean, mida naudin ja mis minus kirge tekitab. Et ma olen tervik...Kui korraga olin ma laiali. Tükk tüki haaval olin laiali mööda ilma pillutud nagu sügisesest tormist räsitud vahtalehedhunnik. Natuke oli mind teistes inimestes, minevikus, eelarvamustes, kadeduses, vihkamises, ootustes, pettumustes. Mingi osa minust endast oli lennanud ära tulevikku - unistustemaailma. Kui korraga õue peal seistes avastasin, et mind SIIN ja PRAEGU peaaegu polegi. Või vähemalt ei tundnud ma seda, kes õue peal seisis - eksinud ja segaduses, kohati kurb ja ebalev. Ja mul oli korraga hirm. Hirm, et ma ei armasta mulle antud aega piisavalt. Hirm, et vanadus saabub enne kui ma tegelikult mõistan, mis oli minu ülesandeks selles maailmas. Jah, ma olen nii naiivne ja usun endiselt, et meil kõigil on mingi ülesanne, et meie hinge rännakul on tegelikult eesmärk. Ja korraga mõistsin kui