Enda leidmiseks pead tunnistama, et oled kadunud

Miskipärast uskusin ma siiralt, et olen valmis. Tean, mida oskan ja suudan. Tean, keda armastan ja keda mitte nii väga. Tean, mida naudin ja mis minus kirge tekitab. Et ma olen tervik...Kui korraga olin ma laiali. Tükk tüki haaval olin laiali mööda ilma pillutud nagu sügisesest tormist räsitud vahtalehedhunnik. Natuke oli mind teistes inimestes, minevikus, eelarvamustes, kadeduses, vihkamises, ootustes, pettumustes. Mingi osa minust endast oli lennanud ära tulevikku -  unistustemaailma. Kui korraga õue peal seistes avastasin, et mind SIIN ja PRAEGU peaaegu polegi. Või vähemalt ei tundnud ma seda, kes õue peal seisis - eksinud ja segaduses, kohati kurb ja ebalev.
Ja mul oli korraga hirm. Hirm, et ma ei armasta mulle antud aega piisavalt. Hirm, et vanadus saabub enne kui ma tegelikult mõistan, mis oli minu ülesandeks selles maailmas. Jah, ma olen nii naiivne ja usun endiselt, et meil kõigil on mingi ülesanne, et meie hinge rännakul on tegelikult eesmärk.
 
Ja korraga mõistsin kui uhkeid maske me päevast päeva kanname. Millal viimati me päriselt huvitusime kellestki? Millal me viimati päriselt ootasime vastust küsimusele "Kuidas Sul läheb?" Millal me viimati julgesime kuulata häält iseenda sees?
 
Mind on kasvatatud korralikuks. Eeskujulikuks. Püüdlikuks. Maksimalistiks. Eksimatuks. Tugevaks.  Ma pole kunagi tõusnud voodist seda korda tegemata. Pole kunagi jätnud õppimata. Mu kodus pole olnud tolmurulle ega pesemata nõusid. Kõik asjad, mis on kalendrisse kirja saanud, pole kunagi jäänud tegemata. Ma pole rikkunud mitte ühtegi liikluseeskirja. Pole olnud seda, et ma trenni ei viitsi minna, kui olen kord end kirja pannud. Jah, ma olen üritanud olla TÄIUSLIK.
 
Püüd olla täiuslik ebatäiuslikus maailmas on paganama keeruline. Võimatu, arvavad paljud. Keeruline on olla vanematele täiuslik tütar, mehele ideaalne naine, lapsele musterema, sõbrannale lõbus kaaslane, armukesele seksjumalanna, treenerile täiuslik treenitav, õpetajale  eeskujulik õpilane, töökaaslasele sõbralik kolleeg, ülemusele kuulekas alluv.
 
Kangesti tahaks, et inimelule on võimalik teha restart või taastada tehase algseaded. Alustada ilma korduvate mustriteta minevikust. Liikuda edasi ilma errorita, mis erinevates eluhetkedes masina kokkujooksutavad.


Või siis kohtuda oma sisemiste deemonitega?

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Kopli liinid

Kujutis
Suveõhtus mahedas, veidikene jahedas seame sammud mereranda. Lummavalt kaunis vaade, oleks justkui moodne kodusaade. Kopli liinid - oma hääbuvas ilus veidikeses uduvinus kustuvad vaikselt rannas, mis paikne on olnud kõik need aastasajad. Sa unistad ja siia oma kodu rajad, mis nägemiselt kaunilt moodne, kuid laenumakse pole kaugelt soodne. Sa tead - see on kui investeering tulevikku, mis kokku tõmbab sinu oleviku ja sunnib kasinalt sind säästma, et oma elamine päästa panga käest, kes ahnelt hiilib ja sinu elamisele seab piirid. Kopli liinid ... Foto: Mart Sepp
Lisateave

Sinu enda sisemine sära

Kujutis
„Mis Sa särad?“ pärivad sõbrannad, kellega Sa koos väikesele dringile lähed. Uudishimulikult kikitavad teisedki kõrvu. „Mis seal ikka, lihtsalt säran,“ kädistad Sa vastu. „No räägi, kes ta siis on?“ kergitatud kulmupaarid piidlevad Sinu laubal asuvatesse vanaduskortsudesse, mis on päikesepruunil nahal eriti teravalt esile kerkinud. „Mis mõttes, kes ta on“ vaatad Sa jahmunult otsa. „Kedagi ju pole.“ „Ära valeta, seda on ju näha“ jätkavad sõbrannad siidriklaaside taga. Hmm, kedagi justkui polegi, aga Su enesetunne on imeline. Sul pole ette näidata sajandi armastuslugu või jalustrabavat kaaslast, aga ometi oled Sa siiralt õnnelik ja särad. Sinu sisemine sära paistab kõikjale, inimesed tänaval naeratavad Sulle ja Sina naeratad vastu. Eksinud turistid valivad inimhordi seast välja just Sinu, sest Sa tundud miskipärast nii sõbralik ja soe. Ja mis peamine, Sa meeldid iseendale just sellisena nagu Sa praegu oled, muretu, rõõmsa, särava ja veidikene kavalana. Miskipärast seostatakse inim...
Lisateave

Ma olen piisavalt hea just sellisena nagu olen :)

Kujutis
Mu imearmas poeg suudab ühe päeva jooksul olla maailma kõige kardetuim pätt, Spiderman, kes päästab minu ja põhimõtteliselt kogu maailma, politsei, kellel õnnestub tabada kurjategijad, kus iganes nad ennast ka varjavad. Kui vaja on ta maailma kõige parem suur vend, kes suudab hoolitseda korraga tervelt kahe endast pisema õe-venna eest. Ta võib leiutada lugemismasina või küpsetada tuhat pannkooki, ilma et neist ainumaski kõrbema läheks. Pea alati õnnestub tal põgeneda piraatide käest ka kõige verisemas lahingus. Tema maailm on täis õnnestumisi ja usku, et ta on piisavalt hea, peaaegu, et parim olemasolevate hulgast. Millal Sina tegid midagi uskumatut, teades, et Sa saad igal juhul hakkama? Hetkegi kõhklemata. Uskusid iseendasse ja sellesse, et oled piisav just sellisena nagu oled. Ilma, et oleksid hommikul tunni jagu garderoobis endale riideid valinud, et võimalikult särav, edukas ja enesekindel näida. Ilma, et oleksid kulutanud teise tunnikese vannitoa peegli ees näomaali...
Lisateave