Enda leidmiseks pead tunnistama, et oled kadunud

Miskipärast uskusin ma siiralt, et olen valmis. Tean, mida oskan ja suudan. Tean, keda armastan ja keda mitte nii väga. Tean, mida naudin ja mis minus kirge tekitab. Et ma olen tervik...Kui korraga olin ma laiali. Tükk tüki haaval olin laiali mööda ilma pillutud nagu sügisesest tormist räsitud vahtalehedhunnik. Natuke oli mind teistes inimestes, minevikus, eelarvamustes, kadeduses, vihkamises, ootustes, pettumustes. Mingi osa minust endast oli lennanud ära tulevikku -  unistustemaailma. Kui korraga õue peal seistes avastasin, et mind SIIN ja PRAEGU peaaegu polegi. Või vähemalt ei tundnud ma seda, kes õue peal seisis - eksinud ja segaduses, kohati kurb ja ebalev.

Ja mul oli korraga hirm. Hirm, et ma ei armasta mulle antud aega piisavalt. Hirm, et vanadus saabub enne kui ma tegelikult mõistan, mis oli minu ülesandeks selles maailmas. Jah, ma olen nii naiivne ja usun endiselt, et meil kõigil on mingi ülesanne, et meie hinge rännakul on tegelikult eesmärk.

 

Ja korraga mõistsin kui uhkeid maske me päevast päeva kanname. Millal viimati me päriselt huvitusime kellestki? Millal me viimati päriselt ootasime vastust küsimusele "Kuidas Sul läheb?" Millal me viimati julgesime kuulata häält iseenda sees?

 

Mind on kasvatatud korralikuks. Eeskujulikuks. Püüdlikuks. Maksimalistiks. Eksimatuks. Tugevaks.  Ma pole kunagi tõusnud voodist seda korda tegemata. Pole kunagi jätnud õppimata. Mu kodus pole olnud tolmurulle ega pesemata nõusid. Kõik asjad, mis on kalendrisse kirja saanud, pole kunagi jäänud tegemata. Ma pole rikkunud mitte ühtegi liikluseeskirja. Pole olnud seda, et ma trenni ei viitsi minna, kui olen kord end kirja pannud. Jah, ma olen üritanud olla TÄIUSLIK.

 

Püüd olla täiuslik ebatäiuslikus maailmas on paganama keeruline. Võimatu, arvavad paljud. Keeruline on olla vanematele täiuslik tütar, mehele ideaalne naine, lapsele musterema, sõbrannale lõbus kaaslane, armukesele seksjumalanna, treenerile täiuslik treenitav, õpetajale  eeskujulik õpilane, töökaaslasele sõbralik kolleeg, ülemusele kuulekas alluv.

 

Kangesti tahaks, et inimelule on võimalik teha restart või taastada tehase algseaded. Alustada ilma korduvate mustriteta minevikust. Liikuda edasi ilma errorita, mis erinevates eluhetkedes masina kokkujooksutavad.

Või siis kohtuda oma sisemiste deemonitega?