Iseendale.Teadlikumalt.

„Ma olen enam kui kindel, et sotsiaalteadlased paigutaksid mind kategooriasse hiline küpsemine või midagi muud selletaolist. Tänapäeva elu arvestades, alustasin mina oma seksuaaleluga praktiliselt enne surma. Tegelikult olin ma keskkooli lõpetades ikka veel süütu. Olukordi ja võimalusi oli põhikooli kahes viimases klassis olnud rohkelt, aga mingisuguse alalhoiuinstinkti tõttu olin jätnud asja alati katki. Tagant järele ei suuda ma isegi meenutada kui mitu poissi pika ninaga voodisse lebama oli jäänud. Keskkoolis oli minu mõttemaailm ja olemus sellised, et hiljem sellele ajale tagasi vaadates ma ei imesta, miks mul siis enam neid olukordi ei tekkinud. Paljud ilmselt pidasid mind lesbiks või siis vähemalt feministiks ja seetõttu ei leidunudki neid, kes minuga seksida oleksid soovinud. Keskkooli viimases klassis hakkas meeste puudumine minu elus mulle muret valmistama. Pole ju väga okei, kui Sinu tutvusringkonnas pole mitte ühtegi vastassoo esindajat, klassivennad väljaarvatud. Õnneks s

Mirti sättis ennast mugavamalt tooli istuma. Eesootav tund eneseanalüüsi hirmutas teda pisut. Ikka ja jälle suutis arst teda ebamugavasse olukorda panna lihtsa viiesõnalise küsimusega: „Millest Sa täna rääkida tahaksid?“ Ta silus kleidil sirgeks viimased kortsud ja naeratas iseendale lohutuseks - oleks ju võinud teha kodutööd ja mõelda , millest ta rääkima hakkab, aga ei, jälle oli liiga kiire olnud, et selle üle mõtiskleda, mis talle tegelikult muret teeb või mis tema elus oleks vajanud lahti rääkimist. Nüüd ei tulnud ka ühtegi tarka mõtet pähe, millest rääkida... Ja juba ta tuligi, näol sõbralik naeratus, seljas taaskord mõni pentsikult pedelik sviiter ja ninal laitmatult puhtad prillid. „Huvitav, ega tal ometi kodus mingit Robertit pole, kes neid kampsikuid hoole ja armastusega pressib ja viigib?“ turgatas Mirtile äkitselt pähe. „Issand, mida kõike see inimene minust teab ja mul ei ole vähimatki aimu tema sugulise orientatsiooni kohta.“ Õnneks ei lasknud noormees Mirtil pikemalt se