Iseendale.Teadlikumalt.

Foto: Oad ja eed kodulehelt postkaart Alustuseks olgu ära öeldud, et see on suur julgustükk arvustada Katrin Pautsi ja tema Muhumaad. Miks? Tema põnevikud on kaasahaaravad, mäng tekstiga nauditav, sündmuste keerdkäigud on kuni teose lõpuni äraarvamatud, karakterid ilmekad ja omanäolised. Ühesõnaga on ta krimikirjanikuna absoluutselt võrreldav maailma tippudega nagu Stephen King või Stig Larsson. Temas on see miski, mis teeb lugemise nauditavaks, lugeja neelab märkamatult lehekülge lehekülje järel.  Katrin Pautsi "Minu Muhumaa" järele pani mind haarama nii tema ladus jutustamisoskus, kui ka väga isiklik side selle saladusliku saarega. Mu enda vanaema on sündinud ja üles kasvanud Muhumaal, minu isa juba kolmandat aastakümmet suvemuhulane. Seega on mul oma isiklik ja puutumata side,Muhumaaga. Kuna ma sellest duost Katrin Pauts ja Muhu saar sedavõrd vaimustunud olin, ostsin üle pika aja raamatu päris endale, mitte ei laenutanud raamatukogust nagu enamust loetavat kirjand

Foto: Google Seda kirjatükki ajendas mind kirjutama mitu kokkulangemist lühikese aja jooksul. Liitusin äsja FB grupiga kogumispäevik, kus pidevalt luubi all säästmine. Lugesin sealseid kirjatükke ja mõtlesin, et kuigi sellel kuul luubi all hoopiski lisasissetulekud, siis kokkuhoiust võib ju alati kirjutada. Teine seik, mis pani kirjatükile mõtlema oli vestlus minu elukaaslase ja tema sõbra vahel, kelle mõlemaks kireks motosport, aga isiklikku ratast pole neil kummalgi. Arutelu käis selle ümber, kes millist ratast vaadanud on ja kuidas ikka ostuks piisav kogus raha leida. Uitmõttena pakkusin välja, et aga ... ostke ratas kahe peale ja tehke graafik, kes millal sõidab. Sellise idee peale vaatasid mõlemad mehed mind justkui tulnukat ja hakkasid kiirelt üksteise võidu põhjendama, kuidas selline kahe peale asjade soetamine ei ole mõistlik mõte. Suvel seikled paratamatult mööda Eestimaad rohkem kui talvel ning käid tuttavatel sõpradel siin-seal maakodus külas. Iga kord taban ennast mõtt