Lehed

reede, 24. jaanuar 2014

Vabadus unistada ja olla

Lõpuks ometi on saabunud talv. Kauaoodatud muinasjutuline aeg, mil lumevaip sillerdab päikesekiirtes justkui pärineks ta muinasjutust, võlumaailmast. Aga võibolla see maailm, milles me igapäevatoimetusi teeme ja rõõmsalt ringi askeldame ongi maagiline imede maailm. 

Tänaseks päevaks olen olnud ilma palgatööta pisut üle kahe kuu. Imelik, et viimase nelja aasta jooksul ei saanud ma kordagi üle kahe nädala puhata, nüüd korraga on olnud mul juba ligemale kaks kuud iseenda ja oma tegemiste jaoks. See on olnud vahva avastusi täis aeg. Isegi minu karjäärinõustaja, hinnatud oma ala asjatundja, mainis mulle meie viimasel kohtumisel, et tal on ütlemata hea meel minu töötuks jäämise üle, vastasel juhul me vaevalt, et kohtunud oleksime. Tegelikult on mul ka hea meel mulle kingitud aja eest. Kuna pangakonto hetkel veel ei pitsita, saan muretumalt vaadata iseendale otsa ja avastada, mida mulle tegelikult teha meeldib. Ja see on nii põnev aeg. 

Muidugi on neid hetki, kus ma mõtlen, et kas niimoodi siis minu päevad ja elutee möödubki, aga siis jälle tulevad need lustakad päevad, mis on tegemistest ja toimetustest nii paksult punnis, et järgmine päev kulubki lihtsalt puhkamisele.

Millega siis sisustab oma päevi töötu inimene või koduperenaine või vabakutseline? Igatahes kaks viimast enesemääratlust kõlavad paremini ja tekitavad vestluspartneris vähem kaastunnet. Et justkui oleks see minu enda vaba valik, mis mõnes mõttes on ju tegelikult ka tõsi, kuigi jah, tõuge selleks vabaks valikuks tuli endiselt tööandjalt. Aga siiski, kuidas saadaksid Sina mööda oma päevi kui poleks nelja seina ja helendavat ekraani, mis Sind igal hommikul mõnes uhkes klaasakendega kontoris ootavad?

Esimene asi, mis mulle kogu selle vabaduse juures väga meeldib, on see, et ma saan tervisekõndi või kepikõndi teha päevavalguses. Kõige ilusamal ja valgemal ajal meie pimedas talves. See annab nii uskumatult palju energiat ja muudab olemise nii positiivseks ja kergeks, et mitte ükski spordiklubi rühmatreening ei suuda seda elamust pakkuda. 

Teine tegevus, mis pähe kargab on enesearendamine. Lõpuks ometi on aega kuulata vahvaid videoloenguid huvitavatelt ja inspireerivatelt inimestelt. Nüüd on aega lugeda kangemat teaduskirjandust, sest seda saab teha päevasel ajal värske peaga kui loetust tegelikult ka midagi aru saad. Inglise keele õpik, mis juba ligemale aasta riiulis kössitas ja avastamist ootas, on nüüd ometi rakendust leidnud. Lisaks on aega kuulata erialaseid audioloenguid. Teha koolis antud koduseid töid naudingu ja pühendumisega. Valmistuda eksamiteks nii, et päriselt ka on aega õpitu enda jaoks selgeks teha. Ühesõnaga värske peaga on uusi teadmisi omandada palju ägedam. Kunagi töötasin ma koos inimesega, kelle nädal koosnes paljudest erinevatest koosolekutest. Üks kohtumine ajas teist taga, ühelt nõupidamiselt tuli mööda koridori kiirelt järgmisele joosta. Samas olid kõik reeded tema kalendris broneeritud märkusega "Eneseareng". Nii leidis ta aega lugeda uuemat erialakirjandust, uurida uuemaid juhtimissuundasid, vaadata mõnda videotutvustust uue ägeda toote kohta. Käia koolitustel ja loengutes. Mulle meeldis see ideoloogia juba toona, tänaseks enam kui kümme aastat tagasi. Nüüd olen hakanud ise seda enesearengu aega väga hindama ja loodan, et seda hindavad ka tänased tööandjad. Töötaja ei pea uuemat kirjandust ja avastusmaterjale hilisõhtul kodus voodis pere või paarissuhte arvelt lugema. Ka keelekursustel ei pea ta osalema peale väsitavat tööpäeva, kus aju tegelikult enam uut informatsiooni vastu võtta ja töödelda ei suuda. Tänaseks usun ma, et iga töötaja päeva sisse peab mahtuma aeg, mil ta õpib midagi uut, sest just nii muutub töötaja väärtuslikumaks, just nii tekivad talle uued ideed ja sünnib inspiratsioon. Ja see pole mahavisatud aeg. Päriselt ka pole!

Kolmas tegevus, mida ma olen uuesti nautima hakanud on söögitegemine. Võtta aega katsetada midagi uut pole argipäevas mitte alati kerge. Kui vaba aega on rohkem, saab uurida uusi retsepte, lugeda erinevate toiduainete kohta. Ja uskumatu aga tõsi, toidul on hoopiski parem maitse. Sellise hoole ja pühendumise maitse, kohaloleku maitse. 

Veel on tore erinevate inimestega kohtuda ja tõesti nende lugusid ja jutustusi kuulata. Kusjuures kui endal on aega rohkem kui teistel, hakkad pahatihti märkama, kui palju kõik kiirustavad. Vahel teeb see kurvaks, sest ise tahaks sügavalt ja pikemalt maailmas toimuva üle arutleda, ise tahaks natukese pikemaks hetkeks peatuda uutel lugudel ja kohtumistel. Aga vastaspoolel kipub alati kiire olema, tagasi kontorisse, koju, lasteaeda, koosolekule, firmaüritusele, kliendipeole. Seega on vabakutselise ameti juures see tore, et Sul on aega olla kohal nende inimeste ja hetkede juures, kus Sa parajasti viibid, sest Sul on vabadust nende hetkede vahele mitte midagi rohkem planeerida. 

Ja lõpuks ometi kuulen ma oma südamehäält, mis iga päevaga järjest enam pead tõstab ja mulle ütleb, mis õige, mis vale. Ratsionaalsest minast on saamas ullike unistaja. Kõlab uskumatult, aga ma olen öelnud ei nii mõnelegi tööpakkumisele, nii mõnelegi lisasissetulekule kuna süda on öelnud, et see pole tegelikult see, mida ta teha tahab. Nii lihtne oleks uuesti hüpata tagasi rattale ja teha asju, mis tagavad näilise turvalisuse ja stabiilsuse, kuid mis ei pane südant helisema ja hõiskama. Ma usun praegu täiesti siiralt, et head asjad juhtuvad ja tulevad meie ellu kui me anname neile võimaluse tulla ning ei anna järele esimele ahvatlusele, mis meid meie unistustest kaugemale viivad. 

Ma usun, et sellest tuleb ilus aasta. Sama muinasjutuline kui talvehommikul pärlendav lumine heinamaa. Sama muinasjutuline kui augustikuine tume tähistaevas. Usu Sina ka ja lase oma unistustel täituda!



esmaspäev, 9. detsember 2013

Kaubamärgiks Gant

Lumivalge Ganti triiksärk, neoonrohelised liibuvad püksid ja erkpunased tennised tundusid esmapilgul ärikohtumiseks veidi äärmuslikuna. Liibuvad rõivad andsid aimu nende all peitunud täiuslikust kehast. Tugevad käsivarred, laiad õlad ja treenitud kõhulihased muutsid ta vastupandamatuks. Tema ülisõbralik „Kuidas läheb?“ kõlas alati ühtemoodi – palun ära koorma mind oma näruse elu detailidega. Blond siilisoeng oli filigraanse täpsusega kukeharjaks sätitud ja säravvalge naeratus päevitunud näos jättis mulje nagu oleks iga hetk algamas Pariisi moenädala avaetendus. Suured pruunid silmad olid sedavõrd läbitükkivad, et tekitasid vestluspartneris kõhedustunde. Stig oli alati teadnud, et pokris võidab parim teeskleja. Ja äri, see oli tema jaoks nagu pokker. 

Sõbraliku naeratuse ja voolava vestlusega suutis ta võluda esimesel kohtumisel kõik ruumis viibijad. Naised ihaldasid ja mehed kadestasid teda samaaegselt. Ladus eneseväljendusoskus ja avatud suhtlusstiil olid aidanud tal teha silmipimestavalt kiiret karjääri. Nüüd ettevõtte tegevjuhina teadis ta oma eesmärki paremini kui kunagi varem – kõrvaldada talle sarnased isikud, sest ainult nii on tal võimalus oma sarmi kasutades tippu tõusta. 

Ta oli alustanud lihttöölisena ja leidnud üsna peagi võimaluse sellest staatusest vabanemiseks. Omaniku ainsa tütre Sofia südant oligi olnud liiga lihtne võita. Enam kui 15 aastane vanusevahe oli tekitanud temas vastumeelsust, aga eesmärkide nimel oli ta valmis vahepeal vähemaga leppima. Paar kuud peale ettevõtte omanikeringi saamist oli ta Sofia maha jätnud. Seda piinlikku stseeni, mille vanamutt korraldas, meenutas ta tänaseni vastikusega. Ülekõige vihkas ta naisi, kes olid sinisilmsed ja uskusid armastuse võimalikkusesse. Kas Sofia oli tõesti olnud nii rumal ja uskunud, et nii kaunis ja särav mees nagu Stig võiks armastada kortsudega kattuvat nägu ja väsimismärke ilmutavat keha. 

Stigi juhitud koosolekud algasid kõik ühtemoodi – viisakalt ja sõbralikult. Ta oskas inimesi kuulata ja panna neid uskuma, et talle lähevad nende mõtted ja ettepanekud tegelikult ka korda. Kuni selle hetkeni kuni ta oma absoluutselt täiusliku joonega suu avas ja emotsioonitult nad koosolekult minema saatis ning hiljem vallandas. Mõelda teistmoodi kui Stig tähendas viha, mõelda temaga samamoodi tähendas kõige lõppu. Stigile ei meeldinud, et keegi on tema moodi, sest selliselt oleks võinud tekkida konkurents. Viimast vihkas, kartis ja jälestas ta üheaegselt. Südames teadis ta liigagi hästi, et peale sarmi ja oskuse inimestega manipuleerida, on tema teadmised ja tarkus piiratud, õigem oleks olnud öelda olematu. Talle valmistas raskusi säilitada välimine tasakaal kui keegi keeruliste ja pikkade analüüsidega teda tüütas. Eriti närvi ajasid teda need ninatargad spetsialistid, kellele ei paistnud firmas lõppu tulevat. Nende igavad mustvalged arvutused suutsid tõestada sageli vastupidist tema soovitule. Stig oli harjunud elus tuginema emotsioonidele - asjad, kas meeldivad või ei meeldi. Sellele rajaneski tema ärifilosoofia. Raha ja võim meeldisid talle, mistõttu ei meeldinud talle need, kes kulutasid tööandja raha tõestamaks, kuidas tema investeeringud võivad ettevõttele kasu asemel kahju tuua. 



Ta naeratas veelkord oma kaubamärgiks kujunenud naeratust ja lootis, et inimesed oma tühiste elude pisiasjadega teda peale koosolekut kiusama ei hakkaks.  

Sest mu süda tahab sooja, sees kui tuksub ta

Ai. Kipitavalt tuikav valu tema säärel. Järjekordne parmuhammustus, viimase kümne minuti jooksul juba teab mitmekümnes omasuguste seas. Tüütud putukad, keda ei maini mitte keegi oma lauludes ja luuletustes. Nendessamades lauludes ja luuletustes, mis jutustavad sumedatest suveöödest, soojusest ja headusest, heinamaadest ja päikesest.

Mida ta tegelikult siin teeb? Põgeneb ta elu võimalikkuse eest või varjab ennast hoopiski maailma valu ja kurbuse tõttu siia maailma äärele? Kogu oma elu oli ta teadnud vastuseid. Või oli vähemalt osanud neid vastuseid otsida. Praegu ei teadnud ta enam, mis on tõde ja mis on vale, mis on reaalsus ja mis tema enda unistus.

Ai. Järjekordne hammustus. Järjekordne annus putukamürki. Mürki, seda oli viimasel ajal olnud liiga palju. Kõik tema suhted olid olnud justkui mürgitatud. Kas ta oli seda ise teadlikult tahtnud või oli see olnud asjade loogiline jätk? Viimases avameelses vestluses oli Martin väitnud, et ta on võõraks jäänud, muutunud kellekski, keda Martin ei tunne. Ometi oli Martin innustanud ja kannustanud teda tema arengutee alguses. Ta ei saanudki päris hästi aru, kust alates oli ta liikunud edasi üksinda. 

Priit oli talle koondamisteadet kätte surudes väitnud, et tema arengupotentsiaal on selgelt suurem kui ettevõtte vajadused. Talle meenub tööintervjuu, kus toosama Priit oli oodanud uusi ja värskeid ideid, muutusi, avatud ja arenguvõimelist töötajat. Mingist hetkest alates oli tal selgelt olnud tunne, et ujub oma ideedega vastuvoolu, et soovib muuta paremaks midagi, mis teiste jaoks tähtsusetuna tundub, et tema ideed tehakse maha juba enne kui ta on neid lõpuni mõelda jõudnud. 

Ai. Seekord tabas ta peopesaga ahnet parmu oma õlal. Miks ta siia tuli? Ilmselt ikkagi põgenes. Iseenda ja oma arengu eest. Maal on tore, aga seda ainult suvel, ja ilma parmude ja sääskedeta. Varsti on sügis, mida ta siis peale hakkab? Ta oli harjunud teatud mugavustega, teatud elustandardiga. Nüüd tuli tal kõigest loobuda, pelgalt selle pärast, et ta oli arenenud kellekski, keda teised ei oodanud näha. 

Martin oli olnud hea mees ja veelgi parem isa. Nüüd oli Martin otsustanud, et vajab järelemõtlemise aega. Ta oli pakkinud kohvrid ja ostnud endale ja lastele üheotsa piletid Marokosse. Martin oli olnud lastele pikka aega nii ema kui isa eest. Samal ajal kui Mirti oli omandanud mitmeid kõrgharidusi, rabelenud tööd teha kellaajast ja nädalapäevast sõltumata. Mirti oli tegelikult ka uskunud, et see kõik on parema tuleviku nimel. Nüüd polnud tal ei tulevikku ega peret, töödki polnud. 

Ai. Ta ei suutnud lasta siin heinamaal nendel õgarditel enda üle irvitada. Mirti jalutas aeglaselt tagasi sauna poole. Korstnast tuli suitsu, järelikult polnud tuli veel ära kustunud. Mirti tõi kuurist uued puud ja sättis need ahju. Talle ei meenunud, millal ta viimati oli jõudnud maale sauna. Ometi mäletas ta, et see oli kunagi varasemas elus talle väga meeldinud. Enne seda kui talle oli hakanud meeldima eneseareng, teadmised, elukestevõpe, enesetäiendamine, karjäär. 


Mirti vaatas ahjus hõõguvaid süsisid ja sai aru, et elus esimest korda ei ole tal küsimustele vastuseid, pole ootusi ega eelarvamusi. Võibolla see ongi uue algus ja vana lõpp? Aeglaselt võttis ta riided seljast, täitis kapa sooja veega ja ronis saunalavale. Mõnes mõttes sarnanes tänane saunaskäik riitusega – pesta maha kõik vana ning luua teed uuele ja puhtale tulevikule. Mirti sulges silmad ja sai aru, et tühjus tema hinges aitas luua midagi uut ja ilusat. 

reede, 6. detsember 2013

...

Detsember. Kõigil on kiire. Pole olnud selles osas ma mingi erand. Juba aastaid. Kuni hetkeni, mil kõik on teisiti. Kui korraga pole süsteeme, organiseeritust, kindlustunnet, usku endasse ja maailma, selle võimalikkusesse. Kui kokku saavad vabadus ja hirm. Vabadus valida ja hirm valituks mitte saada. Need on hetked kui me märkame, et turvalisus ja tasakaal on meie enda loodud kujutelm. Et maailma paindlikkus on ainult illusioon, mida me armastame uskuda. Meie maailm kaob samakiirelt kui miraaž kõrbes. Kaob, et saaks tekkida uus,  illusoorsem ja ebareaalsem. 


Mul pole vastuseid. Pole küsimusigi. On vaid teadmine, et seda õppetundi on millekski vaja. Et selle läbi on võimalik areneda ja kasvada. Aga  mis siis kui ei ole jaksu kasvada? Kui ainsaks sooviks on olla habras ja haavatav, õrn ja avatud. Kas maailm on valmis sellise minaga leppima? Kas mina olen valmis sellise minaga leppima? 

Take my hand and lead the way
Out of the darkness and into the light of the day
And take me somewhere I'll be safe
Carry my lifeless body away from the pain
'Cause I know what I've been missing
And I know that I should try
But there's hope in this submission
And there's freedom in your eyes

I'm sick and tired of being afraid
If I cry anymore then my tears will wash me away
But when I hear you call my name
I whisper the world that I never thought I'd ever say

And I hope to God you'll listen
And you'll keep me safe from harm
'Cause I found what I was missing
When I fell into your arms

I can feel the darkness coming
And I'm afraid of myself
Call my name and I'll come running
'Cause I just need some help

'Cause I know what I've been missing
And I know that I should try
But there's hope in this submission
And there's freedom in your eyes
I'm sick and tired of being afraid
If I cry anymore then my tears will wash me away
But when I hear you call my name
I whisper the world that I never thought I'd ever say

And I hope to God you'll listen
And you'll keep me safe from harm
'Cause I found what I was missing
When I fell into your arms

I can feel the darkness coming
And I'm afraid of myself
Call my name and I'll come running
'Cause I just need some help

I'm sick and tired of being afraid
If I cry anymore then my tears will wash me away
But when I hear you call my name
I whisper the world that I never thought I'd ever say
And I hope to God you'll listen
And you'll keep me safe from harm
'Cause I found what I was missing
When I fell into your arms

I can feel the darkness coming
And I'm afraid of myself
Call my name and I'll come running
'Cause I just need some help

And I hope to God you'll listen
And you'll keep me safe from harm
'Cause I found what I was missing
When I fell into your arms
I can feel the darkness coming
And I'm afraid of myself
Call my name and I'll come running
'Cause I just need some help

I can feel the darkness coming
And I'm afraid of myself
Call my name and I'll come running
'Cause I just need some help


/Theo Hutchcraft, Adam Anderson/

teisipäev, 6. august 2013

Minu kallis MINA

Tead ju küll - sügisel tundub, et nüüd oleks aeg personaaltreeneri käe alla ennast paisata ja lasta tal endaga imet teha. Peale jõule otsid õhinaga kõike seda, mille teemaks salenemine või kaalulangus. Uue aasta lubaduste TOP 10-s troonivad pea alati lubadused teha rohkem trenni, süüa vähem, võtta kaalus alla 5/10/15 kilo.
Ja ega personaaltreenerid - toitumisnõustajad kadedad inimesed pole, pealegi vajab ju ka nende igapäevaleib teenimist. Nii ulatavad nad Sulle abikäe ja pakuvad imelisi programme, mille puhul peaksid kindlasti õnnestuma. Tõsi küll, seda siis kui Sa ei libastu. Mäletad küll ju neid süümepiinu kui personaaltreeneriga kokkulepitud kohtumisel pead tunnistama, et oeh, ei suutnud ikka nendele kookidele sünnipäevalauas vastu pidada ja sõbrad ... no nendega koos olles ei pane isegi tähele, mitmes rummikokteil juba salamisi joodud on. Ja siis tunned häbi, aga kuna treener on Sinu enda poolt kinni makstud julgustaja, siis üldjuhul ta natukese manitseb ja soovitab ikka rohkem pingutada ja programmist kinni pidada.
Iseenesest on need inimesed toredad - neil on teadmised ja oskused, et Sind tervislikemate eluviiside juures toetada ja aidata, aga sageli peale neid programme ja enesepiitsutust langevad paljud tagasi vanade eluviiside juurde. Miks siis? Sai ju nii kenasti räägitud kui kahjulik on ülekaal või normist kõrgem rasvaprotsent, ja kui kasulik on liikumine või kui ebatervislik õhtune näksimine. Kuidas kartulikrõpsudes pole absoluutselt mitte ühtegi kaslikku ainet ning kuidas magusasöömine tekitab istuva eluviisi puhul pea alati ülekaalu.
Oled Sa kunagi mõelnud iseenda väärtuse peale? Selles võtmes kui kallis Sa iseendale oled. Kui palju Sa iseennast armastad? Mulle meeldib siinkohal väga holistiline lähenemine, mis käsitleb inimest kui ühtset terviklikku süsteemi - kus inimese mõtted, tunded, füüsiline keha, hing ja vaim on omavahel tihedas seoses. Lühidalt ja lihtsalt - ma olen see, mida ma mõtlen, tunnen. Minu sees sügaval on minu vajadused ja unistused, on olemas eesmärgid iseenda elule. Seal sügaval on varjul ka minu hirmud, minu viha, minu ebaõnnestumised. Minu tänaseid valikuid mõjutab kogu see woodoo värk, mida tajub ainult minu alateadvus ja millest minu teadlikul minal pole üldjuhul kõige vähematki aimu. Kui ma väidan, et mulle ei meeldi liikuda ja sporti teha, siis võibolla on selle taga varasem ebaõnnestumine, võibolla hoopiski ebakindlus, kas ma saan sellega hakkama või mitte? Kui ma väidan, et mulle meeldibki õhtuti teleka ees kreemikooki nosida, siis äkki ma hoopiski tunnen ennast üksikuna, leevendades magus-rasvase kreemiga iseenda kurbust? Kui ma sõpradega koos olles ei saa üle ega ümber rummikokteilidest või rohkest veinist, siis äkki ma kardan, et ma ei ole muidu piisavalt lõbus, tore, et mind ei aktsepteeritagi sellisena nagu ma sisimas olen?
Ja loomulikult oleme me ka oma harjumuste ohvrid, mugavad tegema muutusi, mis meid tundmatusse paiskaksid. Me oleme harjunud sööma rasvast ja soolast, sest maitsemeel on nõnda treenitud ja muidu pole toidul nagu toidu maitset. Proovi, paar esimest nädalat tundub jah, et toit ei ole päris see, aga kolme nädala pärast tundub Sinu varasem menüüd Sulle ikka väga soolasena, kuidas ma üldse sellist toitu süüa sain!!!
Kui Sa tuled nüüd tagasi selle küsimuse juurde kui palju ma ikkagi iseennast armastan, kui kallis ma ikkagi iseendale olen, siis sellele küsimusele vastuseid otsides ei saa sa teha iseenda jaoks ühtegi halba valikut. Sest see oled ju SINA ise, ma usun, et Sa armastad sügaval sisimas ennast ja tahad olla iseenda ja oma valikutega kontaktis. Lihtsalt pole siiani julgenud vaadata nende "luukerede" poole, millel nimeks üksindus, hirm, tunne, et ma pole sellisena piisav. Ja oledki siiani otsinud lohutust toidust, alkoholist, teleseriaalidest, sest siis ometi ei pea ju iseendale ja oma haavatavusele keskenduma. Ja oled õigustanud oma valesid valikuid sellega, et Sulle meeldibki ja Sa ei ole kunagi osanduki midagi paremat ja pealegi Sul niikuinii ei õnnestu.
Enne kui Sa järjekordse spordiklubi liikmeks ennast registreerid, lootuses, et siis ehk on Sul motivatsiooni trenni teha või kui Sa järjekordsed eurod salenemispreparaatidele raiskad, leia hoopis aega rääkida oma sisemise minaga ja vaata, mis seisundis tema parajasti on, äkki on tal millestki puudu või on hoopis midagi üleliia. Mõtle, miks Sinu valikud on olnud just sellised nagu nad parajast on? Miks Sinu tänane elu on Sind ennast tasapisi hävitanud ja viinud olukorda, kus SINU kõige kallim aare - SINA ISE ja SINU TERVIS kipub kaotsi minema.
Ja kui Sa oled nendele valusatele teemadele vastused leidnud, siis mine julgesti proffi juurde, kes Sind Sinu teekonnal aitab - Sulle mõnusaid treeninguid ja vahvaid toiduampse pakub ning Sind taas rajale aitab, selle väikese erinevusega, et nüüd oled Sa teadlik oma sisemistest vajadustest ja oskad edaspidi valikuid iseennast hoides teha, Sinu eesmärgiks pole enam ainult 15 kilo kaotamine, vaid täisväärtuslik ja tasakaalus harmooniline elu.

reede, 2. august 2013

Ma olen piisavalt hea just sellisena nagu olen :)

Mu imearmas poeg suudab ühe päeva jooksul olla maailma kõige kardetuim pätt, Spiderman, kes päästab minu ja põhimõtteliselt kogu maailma, politsei, kellel õnnestub tabada kurjategijad, kus iganes nad ennast ka varjavad. Kui vaja on ta maailma kõige parem suur vend, kes suudab hoolitseda korraga tervelt kahe endast pisema õe-venna eest. Ta võib leiutada lugemismasina või küpsetada tuhat pannkooki, ilma et neist ainumaski kõrbema läheks. Pea alati õnnestub tal põgeneda piraatide käest ka kõige verisemas lahingus. Tema maailm on täis õnnestumisi ja usku, et ta on piisavalt hea, peaaegu, et parim olemasolevate hulgast.

Millal Sina tegid midagi uskumatut, teades, et Sa saad igal juhul hakkama? Hetkegi kõhklemata. Uskusid iseendasse ja sellesse, et oled piisav just sellisena nagu oled. Ilma, et oleksid hommikul tunni jagu garderoobis endale riideid valinud, et võimalikult särav, edukas ja enesekindel näida. Ilma, et oleksid kulutanud teise tunnikese vannitoa peegli ees näomaalingutele. Ilma, et oleksid mõelnud, mul pole piisavalt kogemust. Mis siis kui keegi teab minust rohkem? Äkki läheb mul midagi sassi? Mis siis kui ma ei oskagi kõigile küsimustele vastata? Äkki hakkab sukasilm jooksma? Võibolla peaksin enne paar kilo alla võtma?

Millal Sa lakkasid uskuma iseendasse? Tõsi, alati on keegi, kes on Sinust parem. Ja alati on miski, mille poolest SINA OLED ERILINE.

Mis siis kui ühel päeval avastad, et isegi oma vanematele pole Sa olnud piisav? Sellisena nagu oled olnud. Alati on tulnud rohkem pingutada, tublimini õppida, edukamalt suhteid luua, õigemaid mehi valida, vähem rääkida, veelkord rohkem pingutada, rohkem naeratada, vähem nuriseda. Jah, Sa oled kasvanud "tubliks inimeseks". Tõsi küll - ebaõnnestunud suhetes ja edukuses, aga vähemalt oled korralik, koristad korra nädalas, lõpetad alustatud õpingud, tasud õigeaegselt arved, võtad vastu lisatööd vastuväiteid esitamata. Ühesõnaga Sina oledki KOHUSETUNNE.  Ja kui valus on ärkamine kui avastad, et teed asju seetõttu, et olla piisav, teenida tunnustust, kiitust. Et pingutad selle nimel, et Sind tähele pandaks. Ja saad tagasisideks: "Nojah, see on ju Sinu moodi.Ma ei oleks arvanudki, et Sul teisiti läheb."

Sisemised rännakud kipuvad meid ikka unest üles raputama. Kiskuma lahti mingeid haavu, mida me kangesti plaasterdada oleme püüdnud. Ja see katkiolemine on imelik, justkui kõnniks alasti. Kannad päikeseprille pilvisel päeval, sest inimesed tunduvad Sulle liiga lähedal. Väldid ühistransporti, sest kardad, et see energia võib Sulle haiget teha. Nutad ja mõtled. Mõtled ja nutad. Ja püüad leppida teadmisega, et Su vanemad tegid endast parima. Täpselt nii nagu nad oskasid. Lõhkusid Sinu eneseusu ja teadmise, et Sa oled eriline ja väärtuslik ka siis kui Sul pole paarisuhet, luksuslikku elamist, puhkusereise Nizzasse, doktorikraadi.

Ja mõtled hirmuga, et Sa ise neid samu vigu ei korda. Et Sa ise ei hävitaks seda Spidermani või Jack Sparrow'd, kes usub oma võitmatust, oma piisavust olla parim ja eriline ühteaegu. Ja loodad vargsi, et pole kaugel päev, millal korrutustabeli asemel on hoopis olulisem kuulamisoskus, hinnangutevaba suhtlemine ja enesekehtestamine teiste tundeid haavamata.

Korjad õhtul iseenda tükid kokku, püüad nõeluda siit ja sealt ning uinud korrates mantrana:
"Olen piisavalt hea just sellisena nagu olen!"

teisipäev, 9. juuli 2013

Eile nägin ma Eestimaad

Ma elan ühes riigis. Väikeses. Seal on VABADUS ja laulupeod. Rabad ja põlislaaned. Puutumata loodus ja värske õhk. Inimesed, kes hoiavad ühte ja hingavad ühes rütmis. Nii mulle vähemalt räägiti ... ja ma uskusin.
 
Ometi on see riik, kus meediakampaania tuletab autojuhile meelde, et ta kiiruse enne ülekäigurada maha võtaks. Kus üleriigiliste kampaaniatega jagatakse inimestele nõuandeid end surnuks mitte juua. Kus kaupmehi tuleb ähvardada müügiloast ilma jäämisega, selleks, et nad saaksid aru - alaealistele EI TOHI alkoholi ja tubakat müüa. Riik, mille peaminister võib igas järgmises infotunnis ülbitseda ja üleolev olla. Meil on e-riik, kus ametnikud ja riigiasutused vastavad endiselt e-kirjadele 30 tööpäeva jooksul. Riik, kus julgustatakse kodanikualgatusi, ent niipea kui kodanik julgeb suunata tähelepanu riigi kitsaskohtadele, saab temast selle süsteemi vaenlane ning üheskoos tegutsemise asemel hakatakse tegelema eneseõigustamisega. See on riik, kus kaupmees mäletab tarbija õigusi alles siis kui seesama tarbija teda Tarbijakaitseametiga ähvardab ... seni on ta lihtsalt üks järjekorde rumaluke, kes ei taipa midagi hinna ja kvaliteedi suhtest. Riik, mille rahvatervise arengukava näeb ette tõhusa ja patsiendikeskse tervishoiusüsteemi olemasolu, kuid kus registratuurist alates arstikabinetini tunneb patsient miskipärast, et teda siin küll ei oodata. See on riik, kus üha enam õpilasi langeb koolivägivalla ohvriks, ent õpetajatelt arvamust küsides, pole nad seda täheldanud, et see probleem on. Riik, kus politseile regulaarsest liikluskorralduse rikkumisest teatades, saad teada ... neid kohti on linnas teisigi, igale poole ei jõua. See on riik, mis kuulutab pühalikult, et kaitseb laste õigusi ja tagab neile turvalise kasvukeskkonna, ent mille sotsiaalametnikud täpsete juhendite puudumise tõttu ei tea, kuidas ja millises järjekorras tegutseda märgates väärkoheldud lapsi. See on riik, kus botoksit täis vaimselt ilmselt väga ebatervest indiviidist saab kollase meedia staar ja poliitilise varjupaiga taotleja. Siin riigis on üsna tavaline see, et ühistranspordis end narkomaani järjekordsete adrenaliinisööstude eest kaitstes, saad Sa trollijuhilt sõimata, sest varjad tema vaatevälja ja seisad uksele väljapääsemist oodates liiga lähedal. Selle riigi ülikoolis õpetatakse eetikat ... õigemini selle ajalugu, sest juba ammu ei mäleta selle riigi kodanikud, mida see tegelikult tähendab. Siin riigis väärtustatakse haridust, kuid selle riigi õpetajad teenivad alla riigi keskmise. Siin riigis on arvamusliidreteks metroseksuaalid ja skandalistid. Selle riigi pealinnas lubatakse tasuta transporti, ent auklike tänavate paranduseks on linnaeelarve real nullid. Küünilisus ja sarkasm. Metsasalud ja tantsupeod. Teisele ära tegemine ja metsakohin. Vaikus ja vaen.