Iseendale.Teadlikumalt.

Foto: Google Seda kirjatükki ajendas mind kirjutama mitu kokkulangemist lühikese aja jooksul. Liitusin äsja FB grupiga kogumispäevik, kus pidevalt luubi all säästmine. Lugesin sealseid kirjatükke ja mõtlesin, et kuigi sellel kuul luubi all hoopiski lisasissetulekud, siis kokkuhoiust võib ju alati kirjutada. Teine seik, mis pani kirjatükile mõtlema oli vestlus minu elukaaslase ja tema sõbra vahel, kelle mõlemaks kireks motosport, aga isiklikku ratast pole neil kummalgi. Arutelu käis selle ümber, kes millist ratast vaadanud on ja kuidas ikka ostuks piisav kogus raha leida. Uitmõttena pakkusin välja, et aga ... ostke ratas kahe peale ja tehke graafik, kes millal sõidab. Sellise idee peale vaatasid mõlemad mehed mind justkui tulnukat ja hakkasid kiirelt üksteise võidu põhjendama, kuidas selline kahe peale asjade soetamine ei ole mõistlik mõte. Suvel seikled paratamatult mööda Eestimaad rohkem kui talvel ning käid tuttavatel sõpradel siin-seal maakodus külas. Iga kord taban ennast mõtt

Pilt: Google Pidev enesetäiendamine on uueks normaalsuseks. Sellest kõneldakse sedavõrd palju, et iga hetk, mil sa midagi uut ei õpi, mõnda olulist vebinari ei kuula või vastilmunud teaduartiklit ei loe, näikse olevat maha visatud ja raisatud.  Nõustun sellega, et minuvanused inimesed peavad oma elu jooksul ette võtma mitu karjääri. Enam ei piisa sellest, et õppisid ökonoomikat ja tegutsed ökonomistina kõik need 60 aastat, mil tööturul pead toime tulema. Uusi oskusi läheb vaja, uusi teadmisi läheb vaja, aga nendest oluliselt enam läheb vaja oskust tulla toime muudatustega ja isegi kui puuduvad antud oskused või teadmistest jääb vajaka, on kõige olulisem olla avatud meelega ja läbi uute väljakutsete pidevalt õppida ja areneda.  Enne veel kui minust sai koduperenaine töötasin ma Eesti avaliku sektori ühes suurimatest organisatsioonidest. Organisatsioonis, kuhu on tuldud noore poisina ja kus "tiksutakse" kuniks eripension  välja teenitud saab. Veel kunagi varem pole ma

Naised Köögis kapis söögid Naised Köögis, pilt Facebook. tegid Siirile Oviirile ninanipsu korraliku, näidates, et Aasta Ema olema ei pea kõikse kenam. Piisab sellest, et tal jaguks armastust, mis hinnaline. Lastele kinkida hetki imelisi, säravaid ja kullakarva. Jaksu pühkida tatiseid ninu, triikida sirgeks pestud linu. Paitada pead kui valu teeb haiget või kurb on meel. Oskust minna edasi teel, kui pole kellele toetuda. Olla pere ka siis, kui see liit pole ametnike heakskiit. Ma tunnen üht ema. Ta kõigist on kenam. Ehkki abieluranda, pole jõudnud elu teda kanda, kasvatab ta viite kratti, kellest keegi ei tee pätti. Armastust tal jagub kuhjaga kaasale ja lastele, sõpradele, sugulastele. Keegi meist ei ütleks iial Aasta Emaks tast ei piisa. Imetleme, austame. Külla minnes kallistame.

Suvesoojas lehtlas istub üksik daam. Enam midagi ei tehta, vaikus ongi lihtsalt hea. Kahetsus poeb hinge, väljaöeldu pärast ongi häbi milleks ometi see talv sai ootamatult läbi. Vahel tahaks lihtsalt olla rohkem mina ise. Selliselt, et välja ei peaks paistma palju pisem. Vahel tahaks lihtsalt öelda välja oma mõtted. Tahaks loota, et neist ütlemistest, ei saaks tõkked. Keegi võiks kord püüda avardada hinge, ilma, et sest avarusest kasvaks välja pinge.

Ma armastan kirjutada, kuigi mu õigekiri on jube. Ma võin kirjutada kõigest, oleks ainult, et ma liialt ei põe. Õigekiri, ma ei mäleta, mil reeglid minu mälust kadusid. Ma näen kirjutades, iseenda loodud vigu, kui ütlemata suuri madusid, mis loovusele seavad piirid, kui oleks pihku jäänud tumedamad kriidid, millest ilu ei saa eales tulla, sest kirjaoskamatud tuleb seada võlla. Oh, oleks ometigi nii, et toimetaja parandaks kõik vead. Mu kirjaread saaks head ja minul poleks enam häbi, et õigekirja reeglitest ei suutnud närida end läbi.

Foto: Sotsiaalministeeriumi koduleht Vanemahüvitist võib õigusega nimetada meie riigi parimaks sotsiaalhüvitiseks. Nautides hetkel vanemahüvitise saajate magusat elu, olen tahes tahtmata hakanud mõtlema riigiperemehelikult selle sotsiaalhüvitise esialgse mõtte ja praeguste uuenduste üle.  Vanemahüvitise algne idee oli tagada naistele lapsega kodus oldud ajal tavapärane sissetulek. Eesmärgiks oli see, et perekonnad ei lükkaks laste saamist edasi või ei loobuks sellest puhtalt majanduslikel kaalutlustel, kuna beebiga kodus olles kaoks hüvitise puudumise korral üks sissetulekutest. Tundus mõistlik - beebi vajab esimesel eluaastal pidevat hoolitsust ning ema lähedust. Selleks, et seda perele pakkuda, lõi riik vanemahüvitise süsteemi. Ema sai beebiga rahuliku südamega koju jääda, samal ajal, kui riik poolteist aastat talle selle eest "palka" maksis.  Ühiskond aga muutus. Selgus, et beebiga kodus olles väheneb emade konkurentsivõime tööturul läbi lüüa, rääkimata nend