Ühiskonna sunnil

Pilt: Google

Pidev enesetäiendamine on uueks normaalsuseks. Sellest kõneldakse sedavõrd palju, et iga hetk, mil sa midagi uut ei õpi, mõnda olulist vebinari ei kuula või vastilmunud teaduartiklit ei loe, näikse olevat maha visatud ja raisatud. 

Nõustun sellega, et minuvanused inimesed peavad oma elu jooksul ette võtma mitu karjääri. Enam ei piisa sellest, et õppisid ökonoomikat ja tegutsed ökonomistina kõik need 60 aastat, mil tööturul pead toime tulema. Uusi oskusi läheb vaja, uusi teadmisi läheb vaja, aga nendest oluliselt enam läheb vaja oskust tulla toime muudatustega ja isegi kui puuduvad antud oskused või teadmistest jääb vajaka, on kõige olulisem olla avatud meelega ja läbi uute väljakutsete pidevalt õppida ja areneda. 

Enne veel kui minust sai koduperenaine töötasin ma Eesti avaliku sektori ühes suurimatest organisatsioonidest. Organisatsioonis, kuhu on tuldud noore poisina ja kus "tiksutakse" kuniks eripension  välja teenitud saab. Veel kunagi varem pole ma kolleegide seast nii palju kuulnud sõnapaari "varem oli ...". Kohati näis, et inimesed on nii vanas kinni, et ei saagi aru, et vahepeal on kätte jõudnud 21.sajand - keskkond on muutunud, inimesed on muutunud, tehnoloogia on muutnud, vajadused on muutunud. Seega peab ka ise muutuma ja ei saa enam korrutada varem tehti, varem oldi, varem ... Kas see, mis oli varem, oli parem? 

Kuulasin täna autoga sõites Vikerraadiot, kus küsiti inimestelt, kas majandusliku olukorra tõttu peavad nad tundma tühja kõhtu. Hirmuga jäin kuulama ühe saatesse helistanud mehe mõtteavaldust, et tema ootab kuniks vene armee meile sisse marsib ning nõukogude aeg tagasi tuleb, sest siis sai käia Leningradi turul kurke müümas ja kala püüda palju tahtsid ja üldsegi tuli ta palju paremini oma eluga toime. Hmmm, ilmselt ei olnud tema perest kedagi küüditatud, ilmselt ei aetud tema isa või teda ennast kodunt taga, et Afganistani sõtta saata või Tsernobõli katastroofi jäänukeid likvideerima. Iseenesest on ju armas, et me ennekõike unustame kõik ebameeldiva ja jääme mäletama ilusat ja head. Aga ... kurvaks tegi, et Eesti riigi kodanik unistab nõukogude ajast ja ootab armee sisse marssimist. Samas viis see mind taaskord selleni, et on inimesi, kes ei kohane muutustega, kelle jaoks iga uus olukord pole teps mitte meelierutav väljakutse, vaid närvesööv kannatuste jada. 

Ülikoolid on avanud oma uksed uutele sisseastujatele, näoraamatu seinale on ilmunud viimasel nädalal pilte erinevatest sõpradest ja koolidest, mis edukalt selja taha jäänud. See kõik teeb enda meeled ärevaks ja paneb mõtlema, et äkki peaks ka ... et kuidas ma ennast siis ei täienda, kuidas ma edasi ei õpi. Ja eneselegi märkamatult kirjutan esseed erialale, millest mul endal ilmselt ikka sooja ega külma ei ole, aga mis tuleviku vaadates on perspektiivikas ja peaks tagama parema töökoha. 

Minu tutvusringkonnas on sellel kevadel palju magistrante. Neid, kes ilusasti kooliga ühele poole said ja ka neid, kes magistritöö valus ennast veel aastakese marineerivad. Päris paljud neist on aga jõudnud tõdemuseni, et nüüd peaks vist kutsekasse minema ja midagi päriselt tegema õppima. 

Hmm, ma olen magistriõpinguid aastaid edasi lükanud ja seda mitte selle pärast, et ei viitsi, vaid selle pärast, et ... see on nii teoreetiline, nii teaduslik. Samas kui mõtted liiguvad järjest enam selles suunas, et kui õppida, siis midagi, mida oma kätega päriselt ära teha. Kutsekoolid pakuvad enamasti jätkuvalt vaid päevast õppevormi või tsükliõpet sellise korraldusega, mis ei haaku hästi ei pere- ega tööeluga. Ja lõpuks avastadki ennast magistriõppe avaldust esitamast, sest seda ootab ühiskond, ootavad paljud ametikohad (magistrikraadi nõutakse ikka jätkuvalt palju), ja kuidagi ühildub see töö - ja pereeluga. Peeasi, et ei avastaks ennast ootamatult mõttelt, et oot, oot ma ju tahtsin midagi päriselt oma kätega teha osata.