Itk Muhumaast

Foto: Oad ja eed kodulehelt postkaart

Alustuseks olgu ära öeldud, et see on suur julgustükk arvustada Katrin Pautsi ja tema Muhumaad. Miks? Tema põnevikud on kaasahaaravad, mäng tekstiga nauditav, sündmuste keerdkäigud on kuni teose lõpuni äraarvamatud, karakterid ilmekad ja omanäolised. Ühesõnaga on ta krimikirjanikuna absoluutselt võrreldav maailma tippudega nagu Stephen King või Stig Larsson. Temas on see miski, mis teeb lugemise nauditavaks, lugeja neelab märkamatult lehekülge lehekülje järel. 

Katrin Pautsi "Minu Muhumaa" järele pani mind haarama nii tema ladus jutustamisoskus, kui ka väga isiklik side selle saladusliku saarega. Mu enda vanaema on sündinud ja üles kasvanud Muhumaal, minu isa juba kolmandat aastakümmet suvemuhulane. Seega on mul oma isiklik ja puutumata side,Muhumaaga. Kuna ma sellest duost Katrin Pauts ja Muhu saar sedavõrd vaimustunud olin, ostsin üle pika aja raamatu päris endale, mitte ei laenutanud raamatukogust nagu enamust loetavat kirjandust. 

Milline see Katrini Muhumaa siis on? Üsna küüniline, kibestunud, pigem süngetes kui Muhule omastes kirevates toonides. Kõige huvitavamad ja nauditavamad kohad raamatus olid need, kus Katrin avas Juhan Smuuli ja Kivilossi Vasseli elu telgitaguseid ning kirjeldas kohaliku kooli ja kiriku arengut. Ülejäänud raamat aga kõneles suurest isiklikust valust, ärapõlgamisest ja kiusust. Ja see osa raamatust tekitabki minus kõige vastuolulisemaid tundeid. 

Väikestest kogukondades oled paratamatult sisserändaja. Kuigi kõik sind teavad ja aastakümneid tunnevad, pole sa ikka päris oma, kuna oled sündinud kusagil mujal. Aga samas oleneb see alati ka sinust endast. Mõned saavad kiirelt omaks, leiavad kohalikega kontakti ja igapäevaelu veereb üsna "omaks võetuna", rääkigu nad koduseinte vahel, mida tahavad. Mu juured on ühe vanaema kaudu Muhumaal, teise vanaema kaudu Hiiumaal, mistõttu olen väikeste kogukondadega kokku puutunud ammu. Seal oleneb palju sinust endast ... sisserändajana vajad sa alguses kohalike tuge ja toetust - kust saada parimat ehitusmeest, kelle talus on kõige õnnelikemate kanade munad, kellest oleks abi kui suuremaid puid hakkad maha võtma või puurkaevu enda õuele tahad. Seega sõltub sinu sisseelamine alguses väga palju kohalikest ja nende toetusest. Ühel hetkel aga hakkavad kohalikud ootama ka sinu panust. Mida sa kogukonnale vastu annad? Nojah, ühest küljest võiks ju vastutasuna võtta ka Katrin Pautsi tuntust Eestis laiemalt. Saaks ju kõnelda sellest, et vaata, meie kandi tidrik teeb ilma krimikirjanikuna, aga kohalik tahab vastu alati midagi praktilisemat ... kas sa tuled appi kui naabri Maali lambad on metsa jooksnud või kui mehed metssigu taga ajavad, et need küla põllumaid lõplikult ei hävitaks. Või äkki annad sa küla lastele tantsutrenne ja korraldad jõulu ajal väljamüüki ja omatoodangu laata. Ühesõnaga kohalik tahab tunda, et sa annad kogukonnale vastu midagi praktilist. Nii mulle endale vähemasti tundub. Siis on sind kergem omaks võtta. 

Tulles tagasi Katrin Pautsi "Minu Muhumaa" juurde, siis oli mul kohati isegi kahju, et trükki on läinud raamat, kus üks inimene oma itke saab laulda. Katrini sarnaseid lugusid on palju, on kooli kiusamist ja äratõukamist, hülgamist. Mitte, et ma arvaks, et me ühiskonnana peaksime neid tegusid aktsepteerima, aga kui me kõik nendest kirjutama hakkaksime, siis oleks meie kirjandus väga mustades toonides. "Minu Muhumaad" lugedes mõtlesin korduvalt, millisena oleks see Ivo Linna või Martin Seppingi sulest ilmudes paistnud. Ivo tundub mulle muheda mehena, kes võtab elu alati natuke positiivsemana kui enamik eestlasi. Martin Sepping oleks kindlasti kirjutanud oma moodi sisserändaja elust Muhu saarel, usun, et positiivsemas valguses kui seda Katrin tegi. Ja sellest positiivsusest on nii meie ühiskonnas kui ka kirjanduses kangesti puudu. Miskipärast me naudime musti toone ja halle varjundeid, aga elus on väga palju muid värve, rõõmu ja soojust. Ja päris palju oleneb ka meist endast. See, mis värvi me parasjagu ise oleme, toonib ka kogukonda meie ümber. 

Nagu Katrin ütles, on see tema Muhumaa ja kellegi teise silmade läbi paistab see hoopis teistsugusem. Nii ilmselt ongi, minu enda Muhumaa oleks palju päikeselisem, värvilisem ja lahkem. Mõtlema pani lihtsalt see, et kui kellelgi isiklik kokkupuude Muhumaaga puudub, siis selle raamatu põhjal võib saar tunduda ebasõbralikult kiusliku paigana, kus võõrast omaks naljalt ei võeta. Ja kuigi selles loos oma tõetera sees ju on, on Muhumaa tegelikult väga tore koht, kus elab palju sõbralikke, lahkeid ja avatud inimesi ... ja uskuge või mitte, paljud neist on päritolulult põlised muhulased, munukesed nagu nad ise end nimetavad 😆