Asjade omamise valu

Foto: Google

Seda kirjatükki ajendas mind kirjutama mitu kokkulangemist lühikese aja jooksul. Liitusin äsja FB grupiga kogumispäevik, kus pidevalt luubi all säästmine. Lugesin sealseid kirjatükke ja mõtlesin, et kuigi sellel kuul luubi all hoopiski lisasissetulekud, siis kokkuhoiust võib ju alati kirjutada. Teine seik, mis pani kirjatükile mõtlema oli vestlus minu elukaaslase ja tema sõbra vahel, kelle mõlemaks kireks motosport, aga isiklikku ratast pole neil kummalgi. Arutelu käis selle ümber, kes millist ratast vaadanud on ja kuidas ikka ostuks piisav kogus raha leida. Uitmõttena pakkusin välja, et aga ... ostke ratas kahe peale ja tehke graafik, kes millal sõidab. Sellise idee peale vaatasid mõlemad mehed mind justkui tulnukat ja hakkasid kiirelt üksteise võidu põhjendama, kuidas selline kahe peale asjade soetamine ei ole mõistlik mõte. Suvel seikled paratamatult mööda Eestimaad rohkem kui talvel ning käid tuttavatel sõpradel siin-seal maakodus külas. Iga kord taban ennast mõttelt, et maakodu omades peab sul olema kuur ja kuur peab olema täis kõikvõimalikke vidinaid, millega niita, trimmerdada, pügada, kaevata, saagida  - ühesõnaga tohutu arsenal erinevaid tööriistu, mida suvel siis järgemööda kasutad. Ja iga kord olen ma mõelnud, mis tohutu valu on naabritel oma kõrvuti asuvatesse kuuridesse suhteliselt sarnane varustus soetada, selle asemel, et asju jagada ja soetada mitme peale üks tööriist. Kuulen juba alateadvuses kõiki neid kisakooris hüüdvaid hääli, et muru on ju vaja kogu aeg niita ja siis peab naabriga kokku leppima, kes millal ja ühesõnaga see ei ole võimalik. Ja hoidku jumal kui midagi katki läheb, mis küll siis saama hakkab. Viimane "piisk karikasse", mis mind kirjutama ajendas oli see, kui sõbranna helistas ja uuris, et kuna ma ise hetkel pisikese beebi tõttu rattaga ei sõida, siis kas mul oleks võimalik seda tema tütrele suvel laenata. Miks mitte, tundsin piinlikkus, et varem sellele mõttele ei tulnud oma truud kaaslast kellelegi sõiduks pakkuda kuniks ise jälle mahti leian tema seljas ringi vurada. Täna hommikul oma majapidamist kraamides vaatasin, kui vähe asju mul tegelikult on. Vaatamata sellele, et mul on kaks väikest last. Ja tulingi mõttele kirjutada natuke kriitiliselt eestlaste asjade omamise valust. 

Meile oleks justkui sisse kodeeritud, et kõik peab olema minu oma. Kodu peab olema isiklik, kui seda ise ei suuda, siis vähemalt panga abiga peab ta ükskord ikka enda omaks saama. Maakodu peab olema igaühel oma, kaunitel suvekuudel on parem kui neid oleks isegi mitu, saaks olla nii siin kui sealpool Eestit. Tööriistad, hea kui neid on palju ja kõikvõimalike tegude jaoks, on mõistlik endale osta ja siis neid kuuridesse, keldritesse ja garaažidesse ladustada. Väikelastega kaasnevad vidinad (see maailm on alles asjade jumalate paradiis) peaksid ka kõik enda omad olema, sest mine tea, millise turvahälliga on avarii tehtud, millise reisivoodiga veedetud mõned ööd maakodus, kus on lemmikloomad. Riietest rääkimata - hoidku jumal kui on väikese lapse poolt kandes mõned plekid või väikesed iluvead tekkinud, ei kõlba need teisele ringile. Seetõttu otsitaksegi järelturult uusi, vähekantud, plekivabu, terveid riideid. Ja neid eestlastel leidub, sest iga teine müüja pakub riideid, millelt ainult sildid eemaldatud ja läbi pestud, aga kandmiseni pole jõudnud. Sellele kõigele mõeldes tundub, et säästmiseks ei jää midagi, sest aina tuleb kõike osta. Uuematest mudelitest, rõivatrendidest ja muust sellisest ma praegu isegi ei räägi, siis peaks enamuse päevadest poodides veetma. 

Mu sõbranna saab varsti emaks ja sellega seonduvalt on tal tekkinud tohutu vajadus erinevate vidinate järele. Pakkusin talle turvahälli koos isofix alusega ja siis talvekombekat ja mähkimisalust. Esimesest rõõmueufooriast üle saanud uuris ta, kas anna need niisama või tahan mingit tasu. Hoopis üllatav oli aga see, kui ütlesin, et annan need laenuks. Mu enda piiga sellel ajal just nii suur, et ilmselt vajame suuremat tooli ja mähkimisalusega pole enam midagi teha kui tüübil jalad all, kombekast rääkimata, see oli juba kevadel üsna tihkelt ümber keha. 

Kui meie perre pisikene beebi sündima hakkas, pakkusid mitmed tuttavad oma seisma jäänud laste asju. Riideid oli korraga nii palju justkui oleksid sündimas kolmikud 😝 Mõned suuremad esemed sain sümboolse tasu eest, aga oli ka neid asju, mis anti tingimusel, et kui enam ise ei kasuta, anna tagasi. Näiteks oli meil suhteliselt lühikest aega kasutatav voodikarussell laenuks ja turvahälli rattad olid laenuks. Loomulikult kaasneb laenatud asjadega loomulik kulumine ja kasutusest tekivad ikka väikesed iluvead, aga see kõik on kokkuhoidnud väga palju raha ning lõppude lõpuks vähendanud ka tarbimist. Kolme voodikarusselli asemel on ostetud üks, turvahälli ratastega on suisa viis last poeretkedel käinud. Ühesõnaga on see olnud tarbimise vähendamise seisukohalt pööraselt tulemuslik. 

Aga miskipärast ei kipu eestlane naljalt asju kahasse soetama või teisele laenuks andma. Mis siis kui ta tagasi ei too, mis siis kui meil on samaaegselt seda asja vaja, mis siis kui see asi katki emma või kumma käes läheb. Mulle tunduvad kõik need küsimused alusetu hirmuna. Asjades on lõppude lõpuks võimalik kokku leppida. Loomulikult tuleks need kokkulepped sõlmida enne asjade soetamist. Siiralt unistan ma veel maakodus elades naabrist, kellega meil murutraktor kahasse ostetud on ja kokkulepitud, mis päevadel me niidame ja ära jagatud, kuidas hoolduse ja remondi eest tasume. Ja see ei tundu mulle absoluutselt utoopilisena. Milleks kuhjata elamine täis asju, mida me tegelikult kasutame sedavõrd üürikest aega. Olgu, olgu ... veekeetjat ja pesumasinat jagada oleks päris suur väljakutse ja muutuks ilmselt tüütuks, aga seegi pole võimatu. Oluline on ühine soov ja tahtmine ja natuke ajamahukam planeerimine. Ehk järgmine põlvkond on meie omast agaram asju jagama ning püüdleb vähem asjade omamise kultuse poole.