Tants vanemahüvitise ümber

Foto: Sotsiaalministeeriumi koduleht

Vanemahüvitist võib õigusega nimetada meie riigi parimaks sotsiaalhüvitiseks. Nautides hetkel vanemahüvitise saajate magusat elu, olen tahes tahtmata hakanud mõtlema riigiperemehelikult selle sotsiaalhüvitise esialgse mõtte ja praeguste uuenduste üle. 

Vanemahüvitise algne idee oli tagada naistele lapsega kodus oldud ajal tavapärane sissetulek. Eesmärgiks oli see, et perekonnad ei lükkaks laste saamist edasi või ei loobuks sellest puhtalt majanduslikel kaalutlustel, kuna beebiga kodus olles kaoks hüvitise puudumise korral üks sissetulekutest. Tundus mõistlik - beebi vajab esimesel eluaastal pidevat hoolitsust ning ema lähedust. Selleks, et seda perele pakkuda, lõi riik vanemahüvitise süsteemi. Ema sai beebiga rahuliku südamega koju jääda, samal ajal, kui riik poolteist aastat talle selle eest "palka" maksis. 

Ühiskond aga muutus. Selgus, et beebiga kodus olles väheneb emade konkurentsivõime tööturul läbi lüüa, rääkimata nende kompetentsist. Veelgi enam hakkas tööandjaid pitsitama tööjõu puudus. Selgus, et lapsega kodus olevad emad aitaksid tööturul laiutavat tühimikku täita. Ühesõnaga beebiga 1,5 aastat kodus olla ei olnud enam moodne ega ratsionaalne, kui ema just ise ei soovinud ajast maha jääda ja teadlikult sellisel moel riskigruppi liikuda. Nagu sellest veel vähe oleks, selgus, et isad on üldse kuidagi kõrvale kogu sellest loost jäetud ja riigi uueks väljakutseks sai meelitada isasid rohkem oma lastega kodus olema. 

Ühesõnaga ühiskonna uued vajadused sundisid usinaid ametnikke agaralt vanemahüvitist muutma. Mõned muudatused on ju täitsa toredad. Isadele pakuti 10 päevast lisapuhkust beebi sünni korral, mis suureneb aastaks 2020 suisa 30 päevaseks. Vanemahüvitise perioodi pikendati ka aastalt pooleteist aasta peale (tõsi, see muudatus on juba kümne aasta tagune). Aga siis hakkasid toimuma muudatused, mille valguses ei saa ma enam aru, miks riik jätkuvalt seda hüvitist maksta soovib. Järk järgult suurendati summasid, mida vanemahüvitise perioodil võib lisaks teenida. Tänaseks võib juurde teenida veidi enam kui riigi keskmine töötasu. Samuti muudeti paindlikumaks vanemahüvitise väljavõtmise perioodi kasutamist st enam ei pea järjest 1,5 aastat kodus olema, vaid võib seda hüvitist jupi kaupa kolme aasta jooksul välja võtta. 

Kõik oleks justkui tore. Saad riigilt hüvitist, ise otsustad, millal seda kasutad. Kui oled hakkaja, siis saad raha juurde teenida ja veel paremini elada. Aga ... eesmärgiks oli sellel hüvitisel ju tegelikult see, et ... lapsevanem, kes on lapsega kodus, pühendab lapsele oma aja, armastuse ja hoole, saab selle eest riigilt nö vanemapalka, et tema sissetulek ei väheneks ja kasvatab oma last parimal võimalikul moel, ajal, kui pisikene ilmakodanik teda kõige enam vajab. 

Ajal, mil ma seda kirjatükki olen kirjutanud, seda juba kolmandat tundi, olen ma lohutanud nuttu, andnud süüa ja juua, vaadanud koos mänguraamatuid, aidanud suhu maha kukkunud luti, paitanud ja kiigutanud ... mu tähelepanu on enam kui kümneid kordi kõrvale juhitud ja ma olen tundnud ennast halva lapsevanemana kui taustaks multifilmi telekast käima lükkasin, et kirjatükile lõpp teha. Iga kord kui riik jälle vanemahüvitise "fantastilistest" uuendustest räägib meenuvad mulle kaks lapsehoolduspuhkusel olevat isa, kes Terevisioonis ühest suust kinnitasid, et väikese lapse kõrvalt on keeruline tööd teha, kui siis ainult tema une ajal või kui teine vanem on kodus või kui lapsele on palgatud hoidja ... sest ärkveloleku ajal kulub kogu aeg ja tähelepanu lapsele. Ja kui siia juurde võtta see statistika, mis kõneleb emade väsimusest ja magamatusest lapse esimestel eluaastatel, siis ... kas lapse kasvatamise kõrvale samal ajal karjääri teha on kõige mõistlikum. Ainult, et sotsiaalhüvitise kontekstis on mulle arusaamatu, miks riik sotsiaalhüvitiste raha raiskab, sellele, et ma saaksin lapsehoidja palgata ja tööd teha ... Lapsed on pisikesed ja abitud väga lühikest aega meie elus ... lapsekasvatuslikust aspektist lähtudes oleks minu arvates tore, kui selle aja neile pühendaksime olles kohal igal hetkel kui nad meid vajavad, kui nad oma uusi oskust meiega jagada soovivad, kui nad ennast uutes olukordades proovile pannes ohtu seavad. Kurb kui me selle aja tööle pühendaksime, sest tööd ... seda saavad minu ealised teha ilmselgelt surmani. Samas nagu iga asjaga ikka, on kindlasti ka neid, kes saavad suurepäraselt hakkama nii töö kui laste kasvatamisega ja seda ka siis kui pere kõige pisemad alles kõhuli põrandal käputama õpivad. Seega ei ole minu mõtisklus lõplik tõde, vaid tasakaalu otsimine hea ja veel parema vahel.