Karjäärimutina töövestlusel
Ilmselt olen ma loomult tüüp, kellele meeldib töövestlustel käia. See on alati hea võimalus iseendast rääkida ja seeläbi ehk midagi ka teada saada, mida ma siis tegelikult väärtustan või millisena ma tegelikult oma tulevast töökohta ette kujutan. Mõnele ei meeldi näiteks üldse töövestlustel käia ning pelgalt mõte sellest, et ta peab minema kuhugi ja endast jube hea mulje jätma, ajab ta paanikasse nagu puuripistetud pääsukese. Üldjuhul ma paanikasse ei satu ning juba mitu head aastat ei ürita ma ka igahinna eest töövestlusel inimestele meeldida. Ammu olen loobunud andmast vastuseid, mida inimeselt ette oodatakse. Siinkohal on sobiv tuua sekka mõni illustreeriv näide.
"Kuidas Teil rutiinitaluvusega on?"
"Kas Teil valmistab raskusi kriisiolukordades ratsionaalselt käituda?"
"Kuidas on lood Teie pingetaluvusega?" jne, jne
Loomulikult ei otsi tööandja endale tüüpi, kes kriisiolukordades käitub nagu peata kana või pingelisel olukorral nutma puhkeb, aga ... viimasel töövestlusel oli pikalt ja laialt nendest teemadest juttu ning mina ütlesin otse välja, et rutiinsed tööd väsitavad mind ja panevad pikas perspektiivis kindlasti mõtlema töökoha vahetuse peale.
Nüüd arvate, et töövestlus lõppes sealsamas ning mind kihutati kontorist välja nagu marutõbine koer. Aga võta näpust selle avameelsuse eest sattusin endale üllatuseks kahe viimase kandidaadi hulka ja seda muideks kaheksakümnest alustanud kandidaadist. Ei, ei töökohta ma endale ei saanud. Ilmselt seetõttu, et minu kandidaadiks oli karjäristist beib, kes näeb pisikesi beebisisd oma õudusunenägudes ning hakkab perepunumisele mõtlema alles siis kui on vähemalt viis aastat maitsnud tippjuhi mahlast leiba, soetanud ei vähem ega rohkem kui paari miljoni kroonise luksusmaasturi ning läbi reisinud enam vähem kõik kontinendid, kuhu regulaarliinidega võimalik minna on. Nojah, mul ei olnud paraku just eriti palju vastu panna - karjäärist ma eriti huvitatud ei ole, peaasi, et jääks aega üle hobidele (käsitöö, lugemine ja kepikõnd - no, kuhu see küll kõlbab) ning et Ott ei mäletaks oma lapsepõlvest seda, kuidas ema oli ainult tööl. Seega looduslik valik karjäristi kasuks.
Palju aega ei olnud eelmisest tövestlusest mööda kui üllatusena tirises jälle telefon: "Hallo, tulge meie juurde vestlusele!" Ma ei osanud unes ka näha, et mind sinna ettevõttesse üldse kohale kutsutakse.Ikkagi Eesti vaieldamatu suurfirma.Oma valdkonnas number kaks tegija turul. Aastakäive enam kui 2 miljardit !!!! krooni. Ametikoht oli samuti ahvatlev ning palganumber ilmselt oluliselt suurem kui ma oma sooviavalduses kirja panin.
Grupitöid ma üldjuhul töövestlustel ei armasta, sest piisab ühest hullust pundis, kes räuskab ja kõik oma tahtele allutab, põhjamaiselt vaoshoitud inimesel ei jää sellises seltskonnas muud üle kui suud maigutada ja firma kulul kohvi ja vett juua. Laua ümber oli kogunenud kaheksa endast heal arvamusel naisterahvast (mina muideks nende seas) ja siis see algas. Erinevad ülesanded, grupitööd, enesetutvustus. Eneseirooniaga mõtisklesin, et vat kus meeleheitel koduperenaine on ka tulnud ennast välja tuulutama. Seltskond oli igatahes aukartust tekitav. Oma ala spetsialistid, laialdaste kogemustega, võimukad ja teotahet täis. Mul ei olnud sellel päeval ei teotahet, võimu ning ammugi veel töökogemusi. Aga ime ikkagi juhtus ja ühel hetkel avastasin ennast nelja viimase väljavalitud kandidaadi hulgast, seda seekord enam kui saja soovija seast. Appi!!! Mõtle kui äkki saangi selle töökoha. Õnneks otsustas Ott haigeks jääda - minu arust ei ole ta septembrist saadik terve olnudki, aga igatahes ägenes nii nohu kui köha ning lasteaeda teda viia ei saanud. Ei olnud lasteaeda, ei olnud ka lapsehoidjat, et töövestlusele minna. Igatahes tegin kolmel teisel kandidaadil elu lihtsamaks ning võtsin vabatahtlikult oma kandidatuuri maha. Ja ma ei saa aru oma fenomenist nendel töövestlustel. Enda arust ei välgatanud mul mingeid pärle grupitööl, ka vestlusel andsin mõista, et tahan teha mõistlikult tööd, saada head palka ning omada vaba aega väljaspool tööd rohkem kui hullunud karjäärimutt. Ahjaa, palgasoovigi kasvatasin grupivestlusel nii mõnedki tuhanded kroonid kõrgemaks kui algselt cv-sse kirja panin. Lihtsalt kiikasin laua taga vaikselt, millised soovid minu kaaskonkurentidel on, ja no kuulge ennast alla turuhinna pole ikka ka mõtet müüa.
Mõneks ajaks tõmban nüüd hoo maha selle tööotsimisega, sest seni kuni Sinu kõrval on mees, kes sind toetab ja sinu kapriise rahas püüab rahuldada, võib täitsa vabalt kodus triikida, süüa teha ja vinguvat lapsejõmpsikat kantseldada :)
"Kuidas Teil rutiinitaluvusega on?"
"Kas Teil valmistab raskusi kriisiolukordades ratsionaalselt käituda?"
"Kuidas on lood Teie pingetaluvusega?" jne, jne
Loomulikult ei otsi tööandja endale tüüpi, kes kriisiolukordades käitub nagu peata kana või pingelisel olukorral nutma puhkeb, aga ... viimasel töövestlusel oli pikalt ja laialt nendest teemadest juttu ning mina ütlesin otse välja, et rutiinsed tööd väsitavad mind ja panevad pikas perspektiivis kindlasti mõtlema töökoha vahetuse peale.
Nüüd arvate, et töövestlus lõppes sealsamas ning mind kihutati kontorist välja nagu marutõbine koer. Aga võta näpust selle avameelsuse eest sattusin endale üllatuseks kahe viimase kandidaadi hulka ja seda muideks kaheksakümnest alustanud kandidaadist. Ei, ei töökohta ma endale ei saanud. Ilmselt seetõttu, et minu kandidaadiks oli karjäristist beib, kes näeb pisikesi beebisisd oma õudusunenägudes ning hakkab perepunumisele mõtlema alles siis kui on vähemalt viis aastat maitsnud tippjuhi mahlast leiba, soetanud ei vähem ega rohkem kui paari miljoni kroonise luksusmaasturi ning läbi reisinud enam vähem kõik kontinendid, kuhu regulaarliinidega võimalik minna on. Nojah, mul ei olnud paraku just eriti palju vastu panna - karjäärist ma eriti huvitatud ei ole, peaasi, et jääks aega üle hobidele (käsitöö, lugemine ja kepikõnd - no, kuhu see küll kõlbab) ning et Ott ei mäletaks oma lapsepõlvest seda, kuidas ema oli ainult tööl. Seega looduslik valik karjäristi kasuks.
Palju aega ei olnud eelmisest tövestlusest mööda kui üllatusena tirises jälle telefon: "Hallo, tulge meie juurde vestlusele!" Ma ei osanud unes ka näha, et mind sinna ettevõttesse üldse kohale kutsutakse.Ikkagi Eesti vaieldamatu suurfirma.Oma valdkonnas number kaks tegija turul. Aastakäive enam kui 2 miljardit !!!! krooni. Ametikoht oli samuti ahvatlev ning palganumber ilmselt oluliselt suurem kui ma oma sooviavalduses kirja panin.
Grupitöid ma üldjuhul töövestlustel ei armasta, sest piisab ühest hullust pundis, kes räuskab ja kõik oma tahtele allutab, põhjamaiselt vaoshoitud inimesel ei jää sellises seltskonnas muud üle kui suud maigutada ja firma kulul kohvi ja vett juua. Laua ümber oli kogunenud kaheksa endast heal arvamusel naisterahvast (mina muideks nende seas) ja siis see algas. Erinevad ülesanded, grupitööd, enesetutvustus. Eneseirooniaga mõtisklesin, et vat kus meeleheitel koduperenaine on ka tulnud ennast välja tuulutama. Seltskond oli igatahes aukartust tekitav. Oma ala spetsialistid, laialdaste kogemustega, võimukad ja teotahet täis. Mul ei olnud sellel päeval ei teotahet, võimu ning ammugi veel töökogemusi. Aga ime ikkagi juhtus ja ühel hetkel avastasin ennast nelja viimase väljavalitud kandidaadi hulgast, seda seekord enam kui saja soovija seast. Appi!!! Mõtle kui äkki saangi selle töökoha. Õnneks otsustas Ott haigeks jääda - minu arust ei ole ta septembrist saadik terve olnudki, aga igatahes ägenes nii nohu kui köha ning lasteaeda teda viia ei saanud. Ei olnud lasteaeda, ei olnud ka lapsehoidjat, et töövestlusele minna. Igatahes tegin kolmel teisel kandidaadil elu lihtsamaks ning võtsin vabatahtlikult oma kandidatuuri maha. Ja ma ei saa aru oma fenomenist nendel töövestlustel. Enda arust ei välgatanud mul mingeid pärle grupitööl, ka vestlusel andsin mõista, et tahan teha mõistlikult tööd, saada head palka ning omada vaba aega väljaspool tööd rohkem kui hullunud karjäärimutt. Ahjaa, palgasoovigi kasvatasin grupivestlusel nii mõnedki tuhanded kroonid kõrgemaks kui algselt cv-sse kirja panin. Lihtsalt kiikasin laua taga vaikselt, millised soovid minu kaaskonkurentidel on, ja no kuulge ennast alla turuhinna pole ikka ka mõtet müüa.
Mõneks ajaks tõmban nüüd hoo maha selle tööotsimisega, sest seni kuni Sinu kõrval on mees, kes sind toetab ja sinu kapriise rahas püüab rahuldada, võib täitsa vabalt kodus triikida, süüa teha ja vinguvat lapsejõmpsikat kantseldada :)
Kommentaarid
Postita kommentaar