Raamat
„Mhmm.“ Mirti vihkas seda mõminat, mida ta lugematu arv kordi kuulnud oli. Kes kurat küll õpetab neid psühholooge niimoodi mõmisema? Ühteainsasse mõminasse suudavad nad peita nii palju. Miks neil ei ole lubatud karjuda näiteks: „Appi, lolliks oled läinud?“ või siis: „Ise ka usud, mida räägid?“ või et: „Üldse ei imesta, et sa omadega nii sassis oled?“ Kõige selle asemel nad lihtsalt mõmisevad, kusjuures ilgelt paljutähendavalt.
„Nojah, mõtlesin, et kirjutan iseendast. Ega mu elu ikka päris tavaline ja normaalne ju ka ei ole? Mulle endale meeldiks küll midagi sellist lugeda.“
„Ahah, et siis iseendast kirjutate.“ Täiuslik tagasipeegeldus, mida soovitatakse sageli teistega vesteldes kasutada, saamaks teada, mida nad tegelikult öelda tahavad. Mirti oli nii erudeeritud tüdruk küll, et sellised kohad vestluses ära tunda. Emotsioone on nendes peegeldatud sõnades null, aga see hääletoon ... seal oli emotsioone miljoneid kui mitte sadu miljoneid.
„ Kuulge, kas te mõnitate mind või? “ Mirti tundis, et ta ei suuda enam sekunditki selle mehe mõminat,mökitamist või sisutühje lauseid kannatada. „ Ma just praegu räägin teile, et hakkan iseendast romaani kirjutama ja teie ainult mühisete siin. Öelge siis ometi midagi.“
„ Teate, ma arvan, et see on lihtsalt puhas ajaraiskamine. Voolige savi või heegeldage või viltige või kui need asjad on teid ära tüütanud, siis lugege, mida teised on kirjutanud. Aga ...“
„ Tammsaaret olete lugenud?“ Mirti silmad olid vihast sama punnis nagu multifilmi kangelasel. Kuidas see inimene, kes teda aitama peaks ja temast nii palju teab, julgeb talle hakata ütlema, et ta peaks raamatukirjutamise asemel viltima. Mida viltima? Päkapikke, ümmargusi palle ja jõuluingleid või? „ Siis te peaksite ju ometi teadma, et Tammsaare on öelnud: Iga inimene võib oma elus kirjutada vähemalt ühe romaani. Romaani iseenesest. Milline on selle sisu ja väärtus see sõltub juba inimesest endast. Mis te vihjate selle viltimise teemaga sellele, et ma ei olegi väärtuslik või? Kus kurat te oma hariduse saanud olete? Mitu inimest peale teie juures käimist on enesetapuga lõpetanud?“
Mirti hakkas nutma. Pärast kõiki neid aastaid kui ta siin hulluarsti juures on käinud iseennast avamas, tuleb viimane talle ütlema, et see, mida ta rääkinud on, pole mitte midagi, et sellel polegi mingit väärtust. Doktorihärra ulatas talle delfiinidega salvrätikukarbi. Täpselt samamoodi nagu ta kümneid varasemaid kordi seda teinud oli. Vaikides ja ... mõminat ei olnudki. Mirti tõstis oma paistes silmad ja vaatas mehele sügavalt otsa.
„ Ma arvan, et te teeksite selle raamatuga liiga palju haiget.“ Uskumatu, päris esimest korda avaldas see inimene talle oma arvamust. „ Tegelikult see teeks mulle haiget ... ja teile endale vast kõige rohkem. Ma lihtsalt olen teile niipalju aastaid head soovinud ja lootnud, et kui te järgmine kord minu juurde tulete, et ehk on siis midagi paremaks läinud või et äkki te ühel päeval lihtsalt enam ei tulegi. Mul on teist kahju, väga kahju ja ma tunnen, et peale seda kui te selle raamatu kirjutaksite, poleks teil ilmselt enam mitte kedagi... peale minu.“
„ Kuhu te oma segaste mõttekäikudega välja tahate jõuda“ nähvas Mirti, sest kontroll iseenda, oma mõtete ja nendevaheliste seoste ning käesoleva hetke üle kippus kaduma minema. Kontrollikaotust ta ei sallinud, eriti veel siin, selle mehe juures.
„Ma arvan, et ma olen teisse armunud juba viimased pool aastat. Ja ma tean, et pärast kõike seda, mida ma teist tean, poleks meil mitte kunagi võimalik koos olla. Lihtsalt liiga palju on siin tõde välja voolanud ja liiga palju reaalseid tundeid on siia tuppa maha jäänud. Kui te selle tobeda raamatu valmis vorbiksite, siis ... saaksid kõik teada, mis teie sees toimub ja ... ma usun, et te jääksite päris üksi, sest nii katki nagu teie olete, nii katki on väga vähesed ja nad on ... alati üksi. Ja selles üksinduses tuleksite te minu juurde ja räägiksite ja tahaksite, et ma mõistan. Aga mina ainult armastaksin ... teid ja teie valu, teie katkiolemist. Ja naudiksin ilmselgelt iseenda üleolekut Teie suhtes. Naudiksin seda, et ma olen tugevam. Seda enam klammerduksite teie minu külge... see oleks katastroof ja ühtlasi teie lõpp. Aga teie lõppu ma ei soovi, sest ma ju ikkagi ... armastan... Teid.“
Mirti vahtis esimest korda elus nii lolli näoga ühele meesterahvale otsa, et hiljem seda hetke meenutades, oli tal ka kakskümmend aastat hiljem piinlik. Talle avaldatakse armastust, okei, mitte just kõige tavapärasemal moel, aga ikkagi avaldatakse, ja tema suudab vaadata oma vestluskaaslast ilmel, millega küla kõige juhmakam kits kinokuulutust vahib. Appi!!!
„Tänaseks on aeg läbi“ kogeles Mirti ja võttis tugitooli kõrval seisvalt taburetilt oma koti. Vaatamata ebanormaalselt suurele visiiditasule, ei olnud tohtrihärra suvatsenud siiani seda rohelist luitunud taburetti laua vastu välja vahetada. Tore, et ta sinna peale mingit heegeldatud laudlina ei olnud sättinud. Mirti tahtis sealt ära. Ta ei tahtnud enam kunagi seda luitundrohelist taburetti näha.
Tänavale jõudes püüdis ta hetkeks mõelda, mis juhtunud oli. Kevadine päike siras eredalt. Aastaaeg, mida ta enim vihkas, oli saabunud. Linnud siristasid läbilõikavalt ja tänavatel keerles graniidipuru, mida polnud, peale pikka talvelibedust, ikka veel jõutud ära koristada. Sellel hetkel tundis ta, et igatseb novembri järele, kus päevad on nii pimedad, et päevavalgust justkui polekski ja keegi ei vaata sind imelikuna, kui sa otsustad terve nädalavahetuse kodus passida ja raamatuid lugeda ning kuuma teed juua. Aga kevadel ... selleks nädalavahetuseks tuli kindlasti kuhugi sõita, sest linnas olles läheks ta päris arust ära. Maale, sinna, kus on sinililled ja paisuvad pungad, vulisevad ojakesed ja vingerdavad talveunest ärganud rästikud... ja palju füüsilist tegevust, et oleks hästi vähe jaksu toimunut analüüsida.
„Isa, ma sõidab homme maale. Ja kuule, ma mõtlesin selle põllulapi üles kaevata? Mis mõttes milleks? Porgandeid ja kaalikaid hakkan kasvatama, ikka selleks.“ Mirti vajutas telefoniklapi kinni ja tundis, et nüüd saab ainult paremaks minna.
„Nojah, mõtlesin, et kirjutan iseendast. Ega mu elu ikka päris tavaline ja normaalne ju ka ei ole? Mulle endale meeldiks küll midagi sellist lugeda.“
„Ahah, et siis iseendast kirjutate.“ Täiuslik tagasipeegeldus, mida soovitatakse sageli teistega vesteldes kasutada, saamaks teada, mida nad tegelikult öelda tahavad. Mirti oli nii erudeeritud tüdruk küll, et sellised kohad vestluses ära tunda. Emotsioone on nendes peegeldatud sõnades null, aga see hääletoon ... seal oli emotsioone miljoneid kui mitte sadu miljoneid.
„ Kuulge, kas te mõnitate mind või? “ Mirti tundis, et ta ei suuda enam sekunditki selle mehe mõminat,mökitamist või sisutühje lauseid kannatada. „ Ma just praegu räägin teile, et hakkan iseendast romaani kirjutama ja teie ainult mühisete siin. Öelge siis ometi midagi.“
„ Teate, ma arvan, et see on lihtsalt puhas ajaraiskamine. Voolige savi või heegeldage või viltige või kui need asjad on teid ära tüütanud, siis lugege, mida teised on kirjutanud. Aga ...“
„ Tammsaaret olete lugenud?“ Mirti silmad olid vihast sama punnis nagu multifilmi kangelasel. Kuidas see inimene, kes teda aitama peaks ja temast nii palju teab, julgeb talle hakata ütlema, et ta peaks raamatukirjutamise asemel viltima. Mida viltima? Päkapikke, ümmargusi palle ja jõuluingleid või? „ Siis te peaksite ju ometi teadma, et Tammsaare on öelnud: Iga inimene võib oma elus kirjutada vähemalt ühe romaani. Romaani iseenesest. Milline on selle sisu ja väärtus see sõltub juba inimesest endast. Mis te vihjate selle viltimise teemaga sellele, et ma ei olegi väärtuslik või? Kus kurat te oma hariduse saanud olete? Mitu inimest peale teie juures käimist on enesetapuga lõpetanud?“
Mirti hakkas nutma. Pärast kõiki neid aastaid kui ta siin hulluarsti juures on käinud iseennast avamas, tuleb viimane talle ütlema, et see, mida ta rääkinud on, pole mitte midagi, et sellel polegi mingit väärtust. Doktorihärra ulatas talle delfiinidega salvrätikukarbi. Täpselt samamoodi nagu ta kümneid varasemaid kordi seda teinud oli. Vaikides ja ... mõminat ei olnudki. Mirti tõstis oma paistes silmad ja vaatas mehele sügavalt otsa.
„ Ma arvan, et te teeksite selle raamatuga liiga palju haiget.“ Uskumatu, päris esimest korda avaldas see inimene talle oma arvamust. „ Tegelikult see teeks mulle haiget ... ja teile endale vast kõige rohkem. Ma lihtsalt olen teile niipalju aastaid head soovinud ja lootnud, et kui te järgmine kord minu juurde tulete, et ehk on siis midagi paremaks läinud või et äkki te ühel päeval lihtsalt enam ei tulegi. Mul on teist kahju, väga kahju ja ma tunnen, et peale seda kui te selle raamatu kirjutaksite, poleks teil ilmselt enam mitte kedagi... peale minu.“
„ Kuhu te oma segaste mõttekäikudega välja tahate jõuda“ nähvas Mirti, sest kontroll iseenda, oma mõtete ja nendevaheliste seoste ning käesoleva hetke üle kippus kaduma minema. Kontrollikaotust ta ei sallinud, eriti veel siin, selle mehe juures.
„Ma arvan, et ma olen teisse armunud juba viimased pool aastat. Ja ma tean, et pärast kõike seda, mida ma teist tean, poleks meil mitte kunagi võimalik koos olla. Lihtsalt liiga palju on siin tõde välja voolanud ja liiga palju reaalseid tundeid on siia tuppa maha jäänud. Kui te selle tobeda raamatu valmis vorbiksite, siis ... saaksid kõik teada, mis teie sees toimub ja ... ma usun, et te jääksite päris üksi, sest nii katki nagu teie olete, nii katki on väga vähesed ja nad on ... alati üksi. Ja selles üksinduses tuleksite te minu juurde ja räägiksite ja tahaksite, et ma mõistan. Aga mina ainult armastaksin ... teid ja teie valu, teie katkiolemist. Ja naudiksin ilmselgelt iseenda üleolekut Teie suhtes. Naudiksin seda, et ma olen tugevam. Seda enam klammerduksite teie minu külge... see oleks katastroof ja ühtlasi teie lõpp. Aga teie lõppu ma ei soovi, sest ma ju ikkagi ... armastan... Teid.“
Mirti vahtis esimest korda elus nii lolli näoga ühele meesterahvale otsa, et hiljem seda hetke meenutades, oli tal ka kakskümmend aastat hiljem piinlik. Talle avaldatakse armastust, okei, mitte just kõige tavapärasemal moel, aga ikkagi avaldatakse, ja tema suudab vaadata oma vestluskaaslast ilmel, millega küla kõige juhmakam kits kinokuulutust vahib. Appi!!!
„Tänaseks on aeg läbi“ kogeles Mirti ja võttis tugitooli kõrval seisvalt taburetilt oma koti. Vaatamata ebanormaalselt suurele visiiditasule, ei olnud tohtrihärra suvatsenud siiani seda rohelist luitunud taburetti laua vastu välja vahetada. Tore, et ta sinna peale mingit heegeldatud laudlina ei olnud sättinud. Mirti tahtis sealt ära. Ta ei tahtnud enam kunagi seda luitundrohelist taburetti näha.
Tänavale jõudes püüdis ta hetkeks mõelda, mis juhtunud oli. Kevadine päike siras eredalt. Aastaaeg, mida ta enim vihkas, oli saabunud. Linnud siristasid läbilõikavalt ja tänavatel keerles graniidipuru, mida polnud, peale pikka talvelibedust, ikka veel jõutud ära koristada. Sellel hetkel tundis ta, et igatseb novembri järele, kus päevad on nii pimedad, et päevavalgust justkui polekski ja keegi ei vaata sind imelikuna, kui sa otsustad terve nädalavahetuse kodus passida ja raamatuid lugeda ning kuuma teed juua. Aga kevadel ... selleks nädalavahetuseks tuli kindlasti kuhugi sõita, sest linnas olles läheks ta päris arust ära. Maale, sinna, kus on sinililled ja paisuvad pungad, vulisevad ojakesed ja vingerdavad talveunest ärganud rästikud... ja palju füüsilist tegevust, et oleks hästi vähe jaksu toimunut analüüsida.
„Isa, ma sõidab homme maale. Ja kuule, ma mõtlesin selle põllulapi üles kaevata? Mis mõttes milleks? Porgandeid ja kaalikaid hakkan kasvatama, ikka selleks.“ Mirti vajutas telefoniklapi kinni ja tundis, et nüüd saab ainult paremaks minna.
Kommentaarid
Postita kommentaar