Iseendale.Teadlikumalt.

Suvesoojas lehtlas istub üksik daam. Enam midagi ei tehta, vaikus ongi lihtsalt hea. Kahetsus poeb hinge, väljaöeldu pärast ongi häbi milleks ometi see talv sai ootamatult läbi. Vahel tahaks lihtsalt olla rohkem mina ise. Selliselt, et välja ei peaks paistma palju pisem. Vahel tahaks lihtsalt öelda välja oma mõtted. Tahaks loota, et neist ütlemistest, ei saaks tõkked. Keegi võiks kord püüda avardada hinge, ilma, et sest avarusest kasvaks välja pinge.

Ma armastan kirjutada, kuigi mu õigekiri on jube. Ma võin kirjutada kõigest, oleks ainult, et ma liialt ei põe. Õigekiri, ma ei mäleta, mil reeglid minu mälust kadusid. Ma näen kirjutades, iseenda loodud vigu, kui ütlemata suuri madusid, mis loovusele seavad piirid, kui oleks pihku jäänud tumedamad kriidid, millest ilu ei saa eales tulla, sest kirjaoskamatud tuleb seada võlla. Oh, oleks ometigi nii, et toimetaja parandaks kõik vead. Mu kirjaread saaks head ja minul poleks enam häbi, et õigekirja reeglitest ei suutnud närida end läbi.

Foto: Sotsiaalministeeriumi koduleht Vanemahüvitist võib õigusega nimetada meie riigi parimaks sotsiaalhüvitiseks. Nautides hetkel vanemahüvitise saajate magusat elu, olen tahes tahtmata hakanud mõtlema riigiperemehelikult selle sotsiaalhüvitise esialgse mõtte ja praeguste uuenduste üle.  Vanemahüvitise algne idee oli tagada naistele lapsega kodus oldud ajal tavapärane sissetulek. Eesmärgiks oli see, et perekonnad ei lükkaks laste saamist edasi või ei loobuks sellest puhtalt majanduslikel kaalutlustel, kuna beebiga kodus olles kaoks hüvitise puudumise korral üks sissetulekutest. Tundus mõistlik - beebi vajab esimesel eluaastal pidevat hoolitsust ning ema lähedust. Selleks, et seda perele pakkuda, lõi riik vanemahüvitise süsteemi. Ema sai beebiga rahuliku südamega koju jääda, samal ajal, kui riik poolteist aastat talle selle eest "palka" maksis.  Ühiskond aga muutus. Selgus, et beebiga kodus olles väheneb emade konkurentsivõime tööturul läbi lüüa, rääkimata nend...

Suveõhtus mahedas, veidikene jahedas seame sammud mereranda. Lummavalt kaunis vaade, oleks justkui moodne kodusaade. Kopli liinid - oma hääbuvas ilus veidikeses uduvinus kustuvad vaikselt rannas, mis paikne on olnud kõik need aastasajad. Sa unistad ja siia oma kodu rajad, mis nägemiselt kaunilt moodne, kuid laenumakse pole kaugelt soodne. Sa tead - see on kui investeering tulevikku, mis kokku tõmbab sinu oleviku ja sunnib kasinalt sind säästma, et oma elamine päästa panga käest, kes ahnelt hiilib ja sinu elamisele seab piirid. Kopli liinid ... Foto: Mart Sepp