Vabadus asjadest
Kui viis aastat tagasi oleks keegi minult küsinud, et kas ma näen ennast kunagi koduperenaisena mehe ülalpeetavana, oleksin ma raudselt eitavalt vastanud. Ma oleksin sellisele küsimusele ka aasta tagasi eitavalt vastanud, kuigi olin juba siis täiskohaga koduperenaine, ainult selle vahega, et vanemahüvitise abil majandasin ennast ise, mehe rahakotipaksusest sõltumata.
Nüüd olen ma ülalpeetava rolli veidi enam kui mõned kuud pidanud ja uskumatu, aga enam ei tundugi see nii kohutav. Ratsionaalselt majandada oskava inimesena tean ma piisavalt hästi kui palju jääb perepeal raha üle peale laenude ja liisingute, küttearvete ja kommunaalmaksete ning seda teades ei saagi endale lubada cucci-mucci ja versace uusimaid hitte. Tõeliselt sombustel päevadel kui hing ihkab lõunamaa päikese ja sooja merevee järele, tunnen hinges väikest kahetsust, et ma Meelis Lao või Urmas Sõõrumaaga ühist peaalust jagama ei ole juhtunud, aga sellest väikesest kaotushetkest üle saades olen ma praeguse elu ja selle õppetunni eest ülimalt tänulik. Tuleb ju tuttav ette, et enne palgapäeva on nimekiri MUST HAVE asjadest sedavõrd pikk, et palk kipub vägisi esimese paari päevaga olematuks kaduma ning pluus, mis alles eelmine kuu seal MUST HAVE listis oli, on täna auväärika koha mahakandmisele kuuluvate asjade hulgas leidnud. Minul oli see nii väga pikka aega. Suur osa sissetulekutest kulus hilpudele, raamatutele, kehakreemidele ja muule ollusele. Vahel sai ikka päris arutuid asju ostetud. Aga nüüd kui minu igakuine sissetulek oma raha näol on 900 krooni, tundub, et asju ei olegi justkui vaja. Pluus, mille ostsin neli kuud tagasi teenib mind endiselt ning teksad, millega nüüd vist kokku juba kaks aastat on käidud, ei paista veel väsimusemärke ilmutavat. Ja kui vahel mõtlengi, et appi, peaks ikka uued trenniriided ostma, vaatan oma viie aasta tagust investeeringut, millega on trennis ikka palju käidud, aga mis vaatamata sellele on endiselt heas vormis ja väljanägemises ning taban ennast mõttelt, et aga milleks... kui vana treeningvormiga kõlbab trennis samamoodi käia ning trenni tegemise kvaliteet sellest mitte mingilgi määral ei sõltu. Sünnipäeva ajal sain sümboolse summa lähisugulastelt kingiks ja leidsin kohe, et nüüd oleks uut kotti vaja. Käisin isegi juba poodides tuulamas, raha kotis sirgeks löömist ootamas, kui sain ühtäkki aru, et paremat kotti kui mul praegu on, ma poest ei leia ning milleks see üldse välja vahetada, kui ta igati vinks vonks välja näeb. Suvel sõpradega mööda Eestimaad tuuritades tegin üllatusest suured silmad kui minu sõbranna mulle ütles, et tuleb kenasti oma kahe lapse eest saadava lapsetoetusega toime. Arved ja söögi tasub muidugimõista mees, aga kui endale midagi vaja on, siis saab 1300 krooniga hakkama. Mul vajus imestusest suu sõna otseses mõttes pärani, aga nüüd vaatan üllatusena kuu lõpus oma kontot ja näen, et mõnedsajad kroonid on sellest "hiigeltoetusest" ikka veel mu kontol alles. Mulle meeldib see, et asjade maailm ei juhi enam minu elu ja selleks, et ennast hästi tunda ei pea ma meeletut raha riietesse matma. Hea enesetunde saab nüüd palju lihtsamalt kätte - nii mõnus kui hommikul silmi avades paistab väljas päike või kui peale mõnusalt lõõgastavat treeningut saab saunalaval ennast muust maailmast ja mõtetest kasvõi korraks täiesti välja lülitada. Ja kõige parem õppetund selle juures on see, et kui ma endale kord tõesti midagi luban ja ostan, siis on sellel asjal oluliselt suurem väärtus kui tal muidu olnud oleks. Praegugi ootan Muhu memmelt oma tikitud susse ja tunnen juba ette uhkust tehtud investeeringu üle. Ahjaa ja lugemiseks ning näputööks on ka palju rohkem aega, sest shoppamiseks kulub nädalas vaid pisike tund kui toidupoes varusid täiendamas käin :)
Nüüd olen ma ülalpeetava rolli veidi enam kui mõned kuud pidanud ja uskumatu, aga enam ei tundugi see nii kohutav. Ratsionaalselt majandada oskava inimesena tean ma piisavalt hästi kui palju jääb perepeal raha üle peale laenude ja liisingute, küttearvete ja kommunaalmaksete ning seda teades ei saagi endale lubada cucci-mucci ja versace uusimaid hitte. Tõeliselt sombustel päevadel kui hing ihkab lõunamaa päikese ja sooja merevee järele, tunnen hinges väikest kahetsust, et ma Meelis Lao või Urmas Sõõrumaaga ühist peaalust jagama ei ole juhtunud, aga sellest väikesest kaotushetkest üle saades olen ma praeguse elu ja selle õppetunni eest ülimalt tänulik. Tuleb ju tuttav ette, et enne palgapäeva on nimekiri MUST HAVE asjadest sedavõrd pikk, et palk kipub vägisi esimese paari päevaga olematuks kaduma ning pluus, mis alles eelmine kuu seal MUST HAVE listis oli, on täna auväärika koha mahakandmisele kuuluvate asjade hulgas leidnud. Minul oli see nii väga pikka aega. Suur osa sissetulekutest kulus hilpudele, raamatutele, kehakreemidele ja muule ollusele. Vahel sai ikka päris arutuid asju ostetud. Aga nüüd kui minu igakuine sissetulek oma raha näol on 900 krooni, tundub, et asju ei olegi justkui vaja. Pluus, mille ostsin neli kuud tagasi teenib mind endiselt ning teksad, millega nüüd vist kokku juba kaks aastat on käidud, ei paista veel väsimusemärke ilmutavat. Ja kui vahel mõtlengi, et appi, peaks ikka uued trenniriided ostma, vaatan oma viie aasta tagust investeeringut, millega on trennis ikka palju käidud, aga mis vaatamata sellele on endiselt heas vormis ja väljanägemises ning taban ennast mõttelt, et aga milleks... kui vana treeningvormiga kõlbab trennis samamoodi käia ning trenni tegemise kvaliteet sellest mitte mingilgi määral ei sõltu. Sünnipäeva ajal sain sümboolse summa lähisugulastelt kingiks ja leidsin kohe, et nüüd oleks uut kotti vaja. Käisin isegi juba poodides tuulamas, raha kotis sirgeks löömist ootamas, kui sain ühtäkki aru, et paremat kotti kui mul praegu on, ma poest ei leia ning milleks see üldse välja vahetada, kui ta igati vinks vonks välja näeb. Suvel sõpradega mööda Eestimaad tuuritades tegin üllatusest suured silmad kui minu sõbranna mulle ütles, et tuleb kenasti oma kahe lapse eest saadava lapsetoetusega toime. Arved ja söögi tasub muidugimõista mees, aga kui endale midagi vaja on, siis saab 1300 krooniga hakkama. Mul vajus imestusest suu sõna otseses mõttes pärani, aga nüüd vaatan üllatusena kuu lõpus oma kontot ja näen, et mõnedsajad kroonid on sellest "hiigeltoetusest" ikka veel mu kontol alles. Mulle meeldib see, et asjade maailm ei juhi enam minu elu ja selleks, et ennast hästi tunda ei pea ma meeletut raha riietesse matma. Hea enesetunde saab nüüd palju lihtsamalt kätte - nii mõnus kui hommikul silmi avades paistab väljas päike või kui peale mõnusalt lõõgastavat treeningut saab saunalaval ennast muust maailmast ja mõtetest kasvõi korraks täiesti välja lülitada. Ja kõige parem õppetund selle juures on see, et kui ma endale kord tõesti midagi luban ja ostan, siis on sellel asjal oluliselt suurem väärtus kui tal muidu olnud oleks. Praegugi ootan Muhu memmelt oma tikitud susse ja tunnen juba ette uhkust tehtud investeeringu üle. Ahjaa ja lugemiseks ning näputööks on ka palju rohkem aega, sest shoppamiseks kulub nädalas vaid pisike tund kui toidupoes varusid täiendamas käin :)
Kommentaarid
Postita kommentaar