Lehed

reede, 24. jaanuar 2014

Vabadus unistada ja olla

Lõpuks ometi on saabunud talv. Kauaoodatud muinasjutuline aeg, mil lumevaip sillerdab päikesekiirtes justkui pärineks ta muinasjutust, võlumaailmast. Aga võibolla see maailm, milles me igapäevatoimetusi teeme ja rõõmsalt ringi askeldame ongi maagiline imede maailm. 

Tänaseks päevaks olen olnud ilma palgatööta pisut üle kahe kuu. Imelik, et viimase nelja aasta jooksul ei saanud ma kordagi üle kahe nädala puhata, nüüd korraga on olnud mul juba ligemale kaks kuud iseenda ja oma tegemiste jaoks. See on olnud vahva avastusi täis aeg. Isegi minu karjäärinõustaja, hinnatud oma ala asjatundja, mainis mulle meie viimasel kohtumisel, et tal on ütlemata hea meel minu töötuks jäämise üle, vastasel juhul me vaevalt, et kohtunud oleksime. Tegelikult on mul ka hea meel mulle kingitud aja eest. Kuna pangakonto hetkel veel ei pitsita, saan muretumalt vaadata iseendale otsa ja avastada, mida mulle tegelikult teha meeldib. Ja see on nii põnev aeg. 

Muidugi on neid hetki, kus ma mõtlen, et kas niimoodi siis minu päevad ja elutee möödubki, aga siis jälle tulevad need lustakad päevad, mis on tegemistest ja toimetustest nii paksult punnis, et järgmine päev kulubki lihtsalt puhkamisele.

Millega siis sisustab oma päevi töötu inimene või koduperenaine või vabakutseline? Igatahes kaks viimast enesemääratlust kõlavad paremini ja tekitavad vestluspartneris vähem kaastunnet. Et justkui oleks see minu enda vaba valik, mis mõnes mõttes on ju tegelikult ka tõsi, kuigi jah, tõuge selleks vabaks valikuks tuli endiselt tööandjalt. Aga siiski, kuidas saadaksid Sina mööda oma päevi kui poleks nelja seina ja helendavat ekraani, mis Sind igal hommikul mõnes uhkes klaasakendega kontoris ootavad?

Esimene asi, mis mulle kogu selle vabaduse juures väga meeldib, on see, et ma saan tervisekõndi või kepikõndi teha päevavalguses. Kõige ilusamal ja valgemal ajal meie pimedas talves. See annab nii uskumatult palju energiat ja muudab olemise nii positiivseks ja kergeks, et mitte ükski spordiklubi rühmatreening ei suuda seda elamust pakkuda. 

Teine tegevus, mis pähe kargab on enesearendamine. Lõpuks ometi on aega kuulata vahvaid videoloenguid huvitavatelt ja inspireerivatelt inimestelt. Nüüd on aega lugeda kangemat teaduskirjandust, sest seda saab teha päevasel ajal värske peaga kui loetust tegelikult ka midagi aru saad. Inglise keele õpik, mis juba ligemale aasta riiulis kössitas ja avastamist ootas, on nüüd ometi rakendust leidnud. Lisaks on aega kuulata erialaseid audioloenguid. Teha koolis antud koduseid töid naudingu ja pühendumisega. Valmistuda eksamiteks nii, et päriselt ka on aega õpitu enda jaoks selgeks teha. Ühesõnaga värske peaga on uusi teadmisi omandada palju ägedam. Kunagi töötasin ma koos inimesega, kelle nädal koosnes paljudest erinevatest koosolekutest. Üks kohtumine ajas teist taga, ühelt nõupidamiselt tuli mööda koridori kiirelt järgmisele joosta. Samas olid kõik reeded tema kalendris broneeritud märkusega "Eneseareng". Nii leidis ta aega lugeda uuemat erialakirjandust, uurida uuemaid juhtimissuundasid, vaadata mõnda videotutvustust uue ägeda toote kohta. Käia koolitustel ja loengutes. Mulle meeldis see ideoloogia juba toona, tänaseks enam kui kümme aastat tagasi. Nüüd olen hakanud ise seda enesearengu aega väga hindama ja loodan, et seda hindavad ka tänased tööandjad. Töötaja ei pea uuemat kirjandust ja avastusmaterjale hilisõhtul kodus voodis pere või paarissuhte arvelt lugema. Ka keelekursustel ei pea ta osalema peale väsitavat tööpäeva, kus aju tegelikult enam uut informatsiooni vastu võtta ja töödelda ei suuda. Tänaseks usun ma, et iga töötaja päeva sisse peab mahtuma aeg, mil ta õpib midagi uut, sest just nii muutub töötaja väärtuslikumaks, just nii tekivad talle uued ideed ja sünnib inspiratsioon. Ja see pole mahavisatud aeg. Päriselt ka pole!

Kolmas tegevus, mida ma olen uuesti nautima hakanud on söögitegemine. Võtta aega katsetada midagi uut pole argipäevas mitte alati kerge. Kui vaba aega on rohkem, saab uurida uusi retsepte, lugeda erinevate toiduainete kohta. Ja uskumatu aga tõsi, toidul on hoopiski parem maitse. Sellise hoole ja pühendumise maitse, kohaloleku maitse. 

Veel on tore erinevate inimestega kohtuda ja tõesti nende lugusid ja jutustusi kuulata. Kusjuures kui endal on aega rohkem kui teistel, hakkad pahatihti märkama, kui palju kõik kiirustavad. Vahel teeb see kurvaks, sest ise tahaks sügavalt ja pikemalt maailmas toimuva üle arutleda, ise tahaks natukese pikemaks hetkeks peatuda uutel lugudel ja kohtumistel. Aga vastaspoolel kipub alati kiire olema, tagasi kontorisse, koju, lasteaeda, koosolekule, firmaüritusele, kliendipeole. Seega on vabakutselise ameti juures see tore, et Sul on aega olla kohal nende inimeste ja hetkede juures, kus Sa parajasti viibid, sest Sul on vabadust nende hetkede vahele mitte midagi rohkem planeerida. 

Ja lõpuks ometi kuulen ma oma südamehäält, mis iga päevaga järjest enam pead tõstab ja mulle ütleb, mis õige, mis vale. Ratsionaalsest minast on saamas ullike unistaja. Kõlab uskumatult, aga ma olen öelnud ei nii mõnelegi tööpakkumisele, nii mõnelegi lisasissetulekule kuna süda on öelnud, et see pole tegelikult see, mida ta teha tahab. Nii lihtne oleks uuesti hüpata tagasi rattale ja teha asju, mis tagavad näilise turvalisuse ja stabiilsuse, kuid mis ei pane südant helisema ja hõiskama. Ma usun praegu täiesti siiralt, et head asjad juhtuvad ja tulevad meie ellu kui me anname neile võimaluse tulla ning ei anna järele esimele ahvatlusele, mis meid meie unistustest kaugemale viivad. 

Ma usun, et sellest tuleb ilus aasta. Sama muinasjutuline kui talvehommikul pärlendav lumine heinamaa. Sama muinasjutuline kui augustikuine tume tähistaevas. Usu Sina ka ja lase oma unistustel täituda!



1 kommentaar:

  1. No tulgu see ilus aasta kõigile headele inimestele ! Ilus postitus ja mönus lugeda ... Nii palju häid plaane

    VastaKustuta