Kasvatades järeltulevat põlve

Ma pole päris kindel, kas on õige rääkida laste kasvatusest. No pole ju teaduslikult tõestatud, et ma ise just täpselt nõndamoodi talitan, et tulemuseks on suurepärane rakuke täiusliku ühiskonna jaoks. Vabalt võib ju minu kasvandikust saada Koplis värisev heroiinisõltlane või siis naistevihkajast vägistaja või alkohoolik, kes lisaks naisele ja lastele annab peksa ka politsei kutsunud naabrimutile, aga ... vaadates kuidas tänapäeva lapsevanemad lapsi kasvatavad, tekib tihtipeale tahtmine midagi muud vaadata. Ma tean omast käest seda, et kui Sul on tahtmine nautida sõprade seltsis külma õlut, on Sinu ümber tiirlev pisikene järeltulija nagu saatanast. Alguses on tal igav, siis on tal vaja kommi, siis juua, korraga loomulikult pissile, siis jäätist, seejärel võiks keegi palli mängida jne. Ühesõnaga soovid muutuvad minutitega ja nõudmistele ei paistagi lõppu tulevat. Ja mida siis nõutu vanem teeb, annab kommi, krõpsu, juua, jäätist. Palub, et no mine kutsu see väikene poiss endaga palli mängima ja lase emmel-issil natukenegi onude-tädidega juttu ajada. Siis on seesama nõutu lapsevanem oma pisipõnniga kaupluses. Beyblade, Ben Tenid, Polly Pocketid, Pet Shopid jms on seatud minu arust lapse vanemate kiuste just enne neid lette kui Sa igapäeva toiduni jõuad. Juba Sa kuuled, kuidas hakkab vaikselt pihta ... "Emme kuule, Tristanil oli kaks Beyblade. Hmm, mul vist pole ühtegi, või mis?" Mnjah, pole küll... "Mis Sa arvad, kui me täna ostame mulle ainult ühe Beyblade? Ma olen väga hea laps ja ei jonni siis kunagi..." Jeeee, sure. Ja siis muutub see vaikselt hüsteeriaks, nii et kriiskav laps mitte ei häiri ainult Sind ennast, aga kaasostlejad on Su valmis ise sealt poest välja viskama. Lihtsalt enam ei jaksa. Ja eneselegi teadmata on Sul korvis see kuramuse Beyblade (mis asi see üldse on, sul pole õrna aimugi). Ja arve on tubli 15 euro võrra suurem. Nice!!!!
Korraga oled Sa jõudnud vanusesse, mil Sinu armast beebist on saanud tiinekas. Iga teine vastus on "Ma ei viitsi" või "Tee ise". Raha läheb nüüd juba nii palju, et lugeda ilmselt pole mõtet. Peale lõunasööki nõudepesu jääb raudselt Sinu kanda, kui tuba on vaja koristada, siis usu mind raudselt on mõnel sõbral sünnipäev või kinos just lemmikfilm jooksmas. Ja kui tunnistusel ilutsevad kahed, siis uskumatu aga tõsi Su laps õpib koolis, kus õpetajateks on absoluutsed tropid ja värdjad ning kehval õppeedukusel pole mingit pistmist Sinu võsukese ülbuse, laiskuse ja sellega, et õppetükkide lahendamise asemel on vaja ennast kursis hoida feissari kuumemate uudistega või msn-is erinevaid armukolmnurkasid lahendada.
Tegelikult ma ei taha, et mu laps värisevate kätega Kopliliinidel uut heroiinidoosi ootaks. Ma ei unista sellest, et saan alaealiste komisjonis kuulata loengut teemal alkohol ja lapsed ei sobi ühte. Ma ei taha õppealajuhataja juures istuda ja arutada oma lapse mitterahuldava käitumise üle. Vanamemmena ei taha ma kuulda etteheiteid, kuidas mina olen tema elu p..sse keeranud ja nüüd peab ta lapsepõlvetraumasid psühholoogikabinetis ravima.
Ma tahan, et mu lapsele meeldib õppida. Et ta saab aru teisi aidates ja abivalmis olles, on seda ka Sinu vastu teised. Ma tahan, et ta mõistaks, laiskus pole lahendus. Ma tahan, et ühel päeval oleks ta edukas ja tal oleks armas ja tore pere ning jõulude ajal tänaks ta mind selle eest, et ma teda elus toetanud ja suunanud olen. Kuidas ... ma ei tea.