Samuel

Mirti lehitses hajameelselt märkmikku. Kurat!!! Homse päeva peal laiutas härra Jälje nimi. Jälle teraapiasse! Olgugi, et ta käis seal hingetröösti saamas ning püüdis terapeudi kaasabiga oma sisemuses toimuvas kaoses korda luua, vihkas ta niiväga neid neljapäevasid, mil ta sügavas tugitoolis imekena noormehe vastas teda ennast häirivatel teemadel poolteist tundi intensiivselt vestlema pidi. Äkki peaks ikkagi minema pendlimeeste või nõidade juurde, kes avavad kõik tema armastuse – ja tasakaalutšakrad, võtavad ära kogu negatiivse aura ta ümbert ning voodoo värki kasutades temast normaalse inimese vormivad. Viimased paar aastat oli ta regulaarselt korra nädalas teraapias käinud. Huhh, külm higi kattis tema otsmikku kui ta nendele rahasummadele mõtles, mis ta härra Jälje juurde jätnud oli. Kas tal oli ka sellest viimasest paarist aastast kasu olnud? Kuidas võtta, päris ummikusse ta oma eluga ju jooksnud polnud. Ka polnud tal kordagi olnud tahtmist oma elu külge kätt panna, aga sisemuses ta teadis, et vaatamata kopsakale teenistusele ei olnud hulluarst suutnud tema sees lahti murda midagi sellist, mis oleks aidanud tal olla õnnelik. Ta elas ju ikka oma vana ja armetut elu, tiksus rutiinis päevast päeva ning tundis aina suuremat ligihiilivat kartust selle ees, et kord kui ta vanamemmena surema peaks ei saa ta ikkagi öelda, et ma elasin sellist elu, mille üle mul on uhke ja hea meel. Äkki helistaks ja ütleks, et ta on haige ja ei jaksa tulla? Ka see poleks lahendus, sest doktor oli nii mõnelgi korral tulnud haige Mirti juurde koju ning teraapia sealsamas tema koduseinte vahel läbi viinud. Selle kahe aasta jooksul oli ta ainult põgusalt paaril korral Samueli maininud. Igal korral kui terapeut Samuelist rohkem teada soovis, oli Mirti palunud sellel teemal mitte rääkida. Huvitav, miks arst siinkohal niiväga oli tema soovi austanud. Muidu sundis küll igasugusest jamast Mirtit korduvalt kõnelema, aga selle teema osas austas naise soovi. Tegelikult peaks Samuelist rääkima, äkki avab just see teema mingi uue ja põneva akna, mille abil on võimalik aru saada kõigist teda vaevavatest suhteprobeemidest.

Mirti seisis peegli ees ja vaatas ennast. Viimase kolme kooselu aasta jooksul Markoga oli ta vähemalt 5 kui mitte 10 aastat vanemaks jäänud ning nägi välja pigem kolmkümmend viis kui kakskümmend üheksa. Viimase aasta jooksul oli ta aina rohkem mõelnud vanadusele ja vananemisele. Tema noor nägu peegeldas talle juba selgelt kõikvõimalikke märke väsimusest ja sellest, et õnnelik pole ta liiga pikka aega olnud. Homme räägibki ta Samuelist, räägib kohe kõik ära, mida ta Samueli vastu tundis ja mida siiani tunneb. Mirti mõtles, mida homme selga panna ning otsustas, et kui ta juba Samuelist rääkima läheb, siis peab ta vähemalt välja nägema super kui mitte über-super.

Mirti alustas hommikut rutiinseks saanud päikesetervituse ja hommikupalvusega. Väljas paistis varakevadine päike ning siristasid linnud. „Tuleb imeilus päev, “ püüdis Mirti endale sisendada ning suundus reipalt duši alla. Riietust valides jäi pilk pidama imekenal kleidil, millega ta juba mitu aastat polnud käinud. Pitsid ja heledad toonid ei olnud teda mitte kuidagi suutnud nendel aastatel köita. Õigupoolest oligi ta üsna sageli teksade ja musta pulloveriga ringi liikunud, nii et kolleegid olid hakanud salamisi viltu vaatama, kas poleks mitte aeg oma garderoobi uuendada, et imekaunisse klaaskontorisse paremini sobituda. Täna tundus aga selle õhkõrna kleidikese jaoks sobiv päev olevat. Tänu pidevale treeningule polnud tema kehale ladestunud nende paari aastaga üleliigseid kilosid. Kleit sobis nagu valatult tema veidi kollakaspruuni jumega. Juukseid patsi põimides nägi Mirti peeglist korraga imekena naist. Naist, kes vaatamata raskustele teadis, mida ta soovib. Naist, kes kõigest hoolimata peegeldas tarkust ja intelligentsi. „Hmm, nojah üks väheseid hommikuid kui ma iseendale meeldin“ käis Mirti peast mõte läbi.

Trammi peale joostes tundis naine, kuidas kevadõhk talle jõudu ja energiat annab. Polnud sugugi raske tikkkontsadel mööda auklikke tänavaid ühistranspordiga võidu joosta. Trammis tervitavad asotsiaalsed aroomid ei tundunud täna hommikul nii iiveldamapanevad kui muidu. Kesklinna poole loksudes püüdis Mirti mõttes läbi lasta, mida ta täpselt Samuelist rääkida tahaks. Kas seda, et ta oli Samueli armastanud kokku 5 aastat oma lühikesest elust? Või siis seda, et ta ei suuda siiani andeks anda, kuidas Samuel temaga teda armastades käitunud oli? Äkki hoopis sellest, kuidas ta oli Samueli välimust hinnanud või hoopiski nende ühisest huumorimeelest? Aga ka nende ühised väljasõidud kõneleksid nende kooselust palju. Ehk suunab tema juttu härra Jälg? See oli väheusutav, nii et Mirti otsustas alustada lihtsalt algusest ja vaadata, kuhu ta vestluse käigus välja jõuab. Härra Jälje tunnihind oli liialt kallis selleks, et seda aega lihtsalt vaikimiseks ja enda kogumiseks kasutada.

„Te näete imekena välja!“

Mirti punastas ja hakkas juba vaikselt kohmama, et ah, mis nüüd mina. Aga otsustas viimasel hetkel ringi, ulatas mehele oma kevadmantli, vaatas sügavalt silma ja lausus enesekindlalt: „Ma tänan Teid komplimendi eest, doktorihärra.“ Härra Jälg oli talle viimased kaks aastat ette heitnud tema liiga madalat enesehinnangut ning mitteoskamatust toime tulla talle tehtud komplimentidega, arvates, et ta pole neid ära teeninud või et neid tehakse talle eesmärgiga teda mingil määral mõjutada. Nüüd oli olnud võimalus arstile vastupidist tõestada. Muidugi oskab ta nautida talle tehtud komplimente ning pealegi teab ta liigagi hästi, et ta näeb täna hommikul lihtsalt imekaunis välja.

Muretult toetas ta käekoti tugitooli kõrval asuvale taburetile. „Kurat, millal ta siia laua muretseb“ sähvatas Mirti peast läbi. Naljakas, et muidu üsna maitsekas arst ei suvatsenudki luitunud nõukaaegsest taburetist loobuda. „Säästlik mõtteviis“ muigas Mirti endamisi.

„ Ma räägin täna Samuelist kui Teile sobib.“

„Oo“ ei suutnud hulluarst oma üllatust varjata. Ent kogenud praktikuna kogus ta end kiiresti ning järkas juba märksa amelikumal toonil: „Millest siis selline otsus?“

„Ma olen seda teemat üritanud kaks aastat vältida, aga ma tean ise nüüd rohkem kui ei kunagi varem, et Samuel oli see, kes sundis mind edaspidi valesid valikuid tegema. Või õigemini meievaheline armastus oli see, mis ajendas mind oma eluteed selliselt jätkama, et ma olen tänaseks juba Teie üks vaata et kõige staažikamaid patsiente.“

„Olgu ma siis alustan päris algusest. Alustan päevast kui ma Samueli esimest korda kohtasin.“

Mirti silmad olid korraga vees ning alalõug kippus värisema. „Kurat, ma pole veel sellest mehest rääkima hakanudki, aga kontroll enese üle on juba kadunud. Palun, palun Sind Jumal... ma ju ei usu jumalat. Olgu, palun, et see ei ole nii, et ma ikka veel seda meest armastan või temast hoolin. Palun tee nii, et ükskõik, kuhu ma oma mõtetega jõuan, et see ainult pole see, et mnjah, mul on ikka veel tema vastu siirad ja sügavad tunded.“ Mirti peas valitses kaos ja virrvarr. Olgu tuleb ennast koguda ja rääkima hakata.

„Me töötasime Samueliga ühes ja samas ettevõttes. Ühes suures ja säravas klaashoones, kus töötas sedavõrd palju inimesi, et aasta jooksul polnud meie teed kordagi ristunud. Ei olnud ristunud ei koridorides, kolleegide sünnipäevapidustustel, koosolekutel ega lõunapausidel. Oli imeilus nädalalõpp. Võibolla selle suve üks soojemaid ja päikeselisemaid üldse. Firma suvepäevadeks oli renditud suur nõukaaegne sanatoorium otse rannal. Tõsi hoone ei kannatanud kriitikat ning tubade sisustus ja väljanägemine jättis soovida, aga ega me siis sinna tubadesse istuma ei tulnud. Tegime kolleegiga kiirelt väikesed siidrid, panime selga rõõmsameelsed jänesekostüümid ning lippasime melust osa saama. Kell oli igatahes juba tublisti üle südaöö kui me tantsuplatsil teiste tüdrukutega tantsu vihtusime. Ja seal tantsuplatsi ääres ta siis seisiski. Seisis ja vaatas ainiti mind. Minul hakkas kuidagi imelik, sest see pilk, millega ta mind jälgis, see polnud lihtsalt selline ilme, millega enamus mehi ööklubides lihaleti ääres seisab. See pilk oli korraga mõtlik, igatsev ja unistav. Naljakas oli see, et midagi sellele pilgule ei järgnenud. Peale kella kolme vantsisime kolleegiga koos oma tuppa, jalad tantsimisest tulitamas ja pugesime põhku. Järgmisel päeval ootas ees väljasõit lähedal asuvasse linna. Ma sattusin Samueliga juhuslikult ühte autosse, teineteise kõrvale istuma. Ja korraga võttis ta vaikselt minu käe oma käte vahele ning hoidis seda terve sõidutee, ise sõnagi lausumata. Ma olin segaduses ja samas vägagi meelitatud. Pikk, sale ning šokolaadipruunide silmadega meesterahvas oli mind käblikut märganud. Oli märganud tüdrukut, kes kandis kontoris enamuse ajast mingit vanamoodsa lõikega pintsakut ja üle põlve seelikut ning kes püüdis igal võimalusel jääda pigem tahaplaanile kui seltskonna esinumber olla. Suvepäevade teine tantsuõhtu möödus meil juba teineteise seltsis. Tantsimise vahepeal käisime mere ääres jalutamas, rääkisime ning hoidsime teineteise käest kinni. Kolmanda päeva hommikul oli mul maru kahju, et need suvepäevad läbi said ning ma nukralt ennast koduteele asutasin. Mis asi see siis oli olnud? See mõte trummeldas minu peas paar nädalat kuni ta ühel hommikul minu laua taha ilmus, kimbu roose ulatas ning mind õhtul mere äärde jalutama ja ujuma kutsus. Ma olin sõnatu, sest kõikide nende aastate jooksul, mil ma erinevate meestega olin lävinud, oli seekord esimest korda kohe selline tunne, et temaga ma tahaksin koos olla elu lõpuni. Meie suhe arenes tolle aja kohta kiiresti, praegust aega arvestades aga teosammul. Me käisime koos lõunal, vahel peale tööd jalutamas või õhtusöögil, kuid mitte kunagi ei kutsunud ta mind enda poole ega eeldanud seda kutset ka minult. Esimest kohtumisest oli möödas enam kui paar kuud kui me ühel jahedal sügisõhtul taaskord metsa all jalutasime. Korraga ei suutnud ma enam sekunditki olla ilma tema kallistuste embuste ja suudlusteta. Me jooksime kiirelt autosse sooja ning sulasime teineteise embuses.“

Mirti näol oli rahulolu ja õnnetunde varjund. Talle meeldis see kirg, mis neid tookord ootamatult oli tabanud.Keha kattus vaikselt külmavärinatega. Hmm, ikka veel erutas teda Samuelist mõtlemine ning nende ühise mineviku meenutamine.

„Töökaaslased ilmselt ei taibanud midagi kuna seltskonnas me teineteise külge ei klammerdunud ning säilitasime soliidse joone. Imelik, et ka mina ei tundnud tungivat vajadust kõigile teavitada, et tegelikult on meie vahel midagi enamat. Mulle tundus loogiline see, et tööl olles oleme me lihtsalt kolleegid ning väljaspool tööaega teineteisest hoolivad inimesed. Paraku ei teadnud ma toona, et ta elab kaksikelu ning et peale minu on tal tegelikult veel keegi – põhjus, miks ta mind kunagi enda poole ei kutsunud. Meie ühisesse minevikku jäi imearmsaid nädalalõppe looduses, romantilisi väljasõite Eestimaa einevatesse turismitaludesse. Sellesse minevikku jäi hoolimist, jäi kirglikku seksi ning teineteise mõistmist. Pool aastat peale meie esimest kohtumist oli meile mõlemale kohale jõudnud ka see kuiväga me teineteist armastasime.“

„Hmm, teile oli kohale jõudnud, et te armastate teda?“

„Mitte ainult minule. Ühel õhtul kui me taaskord kohvikus istusime ja maailma asjade üle arutasime, vaatas ta korraga mulle selle sama siira ja sügava pilguga otsa ning lausus justkui valjuhäälselt oma mõtteid mõlgutades: „Pagan küll, kuidas ma Sind armastan.“ See oli minu arvates ilus. Ilus selle pärast, et see tuli südamest, tuli nii nagu ta tulla tahtis, ilma planeerimata, ilma ettevalmistamata. Tuli ootamatult, aga samas nii loomulikult.“

„Olite te juba siis tema kaksikelust teadlik?“

„Ma teadsin, et ta elab kellegagi koos, kellegagi, keda ta enam ei armasta. Kummaline, et me unistasime oma ühisest tulevikust, pidasime plaane pere ning elukoha osas, ent harva kui mitte kunagi ei puudutanud me teemat, et temal ju tegelikult justkui oleks pere ja elukoht. Mis nendest siis meie plaanide käigus saab?“

„Ma kohtusin Grisildega mõned kuud hiljem peale Samueli armastusavaldust. Grisilde võttis ühel heal päeval minuga ise ühendust. Helistas, tutvustas ennast ning soovis meie kohtumist. Kuna ma teadsin, et varem või hiljem tuleb mul seista silmitsi Samueli praeguse eluga, otsustasin kohtumisele siiski minna. Grisilde oli kena ja nägus minust ehk paar aastat vanem, sale, kahvatut verd blondiin. Ei tea küll miks, aga ma tundsin temaga kohtudes ennast noore, rumala lillelapsena, kes pole eales kokkupuutunud maailma reaalsuse ning seal peituvate ohtudega. Grisilde jutt oli lühikene – Samuelist pean ma loobuma. Ta ulatas mulle ümbriku – ühesuunapilet Indiasse ning 5000 dollarit. Aasta aega tuleb mul Eestist eemal olla. Ma üritasin kõigest väest selgitada, et Samuel armastab mind ning et just Samuel oli see, kes minuga kontakti lõi. Grisilde kaotas enesevalitsuse viskas mulle kuuma kohvi vastu vahtimist ning sisises, et kui ma homme selle lennuki peale ei lähe, tapab ta Samueli ära. Mul hakkas miskipärast jube. Grisilde oli hull, selles polnud kahtlustki. Ainult see kui hull ta tegelikult oli, seda ma tollel hetkel ei teadnud. Võtsin ümbriku rahaga ning lennupileti ja lubasin kindlasti homme ära lennata. Koju sõites tundus see kõik minu jaoks tobe. Miks ma pean mingi hullu pärast jätma maha oma elamise, kodumaa, millest ma väga hoolisin ning inimese, keda ma üliväga armastasin. Kuhugi ma ei sõida. Ega see mutt nii segane ikka ka ei ole, et Samuelile päriselt liiga võiks teha.“