Elu õppetunnid

Mulle meenub, et õppisin põhikoolis ja keskkoolis päris palju. Mida täpselt, kes kurat seda enam mäletab. Keemias oli hirmus palju võrrandeid, füüsikas ebamaiselt palju valemeid, matemaatikas mäletan siinusteoreemi, tangensit ja koosinust. Mäletan, et juurdlesin juba toona selle üle, kus ma küll selliseid teadmisi kasutama hakkan. Päris täpselt ei tea siiani, kus neid vaja võib minna, võibolla vanaduses pensionisamba tulusid arvutades.

 

Nüüd olen pea kümme aastat teadlikult siin maailma ruumis eksisteerinud, kogenud siinseid rütme ja võnkeid. Olen oma kooliteed jätkanud peale keskkooli kolmel korral, ent küsimused minu sees on ikka need samad, kes kurat neid õpitud teadmisi päris elus rakendama hakkab.

 

Selle nädala Äripäevas öeldi välja mõte, mida ma endas ammu kandnud olen. Millal jõuab haridusreform sinnamaale, et koolides hakatakse õpetama reaalselt seda, kuidas päris maailmas hakkama saada? Mismoodi tuleks oma aega planeerida, et jõuda trenni, tööle, olla kodus tore abikaasa, lastele armastav ema, sõpradele hea võõrustaja, selle kõige juures iseenda hinge ja vaimu eest hoolt kandes. Kuidas siis ikkagi majandada oma pere eelarvega, et saaks lastele uued kooliriided, eluaseme ja toidukulud kaetud, igaaastaseks reisiks kõrvale pandud ja vanaduspõlveks säästusid koguda. Mismoodi tegelikult lapsi kasvatada - kas piitsa ja präänikuga, ennast kehtestades või kõike lubades? Millised riskid kaasnevad lapse tervisele siis kui talle liigselt magusat ja arvutimänge lubame? Kas paks laps on ikka ilus laps? Aga kuidas me ise välja näeme? Mida tuleks teha, et 30 aastasel sünnipäeval ei peaks nentima, et keskkooli kehakaal on kaotatud mälestus ja 40 aastasena ähvardab ilmselt infarkt? Kuidas andestada kui Sa oled haiget saanud? Kas me ise saame midagi ära teha, et stress tasahilju meie argirutiini ei ähvardaks? jne

 

Meile meeldib õpetada inimestele keerulisi asju, sest usume, et nad oskavad lihtsaid asju iseenesest.

Kurbusega, aga tõdeme mingid aastad hiljem, et miks kurat küll mulle keegi kunagi pole õpetanud, kuidas oma lastest tublisid ja toimekaid inimesi kasvatada või kuidas siis ikkagi oma elu selliselt planeerida, et surivoodil ei oleks silmad pisaraid täis ja peas vasardamas vaid üks küsimus, miks kõik läks sedamoodi, aga mitte paremini.

 

Ma olen hakanud uskuma 80/20 printsiipi, see kehtib pea kõikjal maailmas. 20% maailma kodanikest omavad 80% maailma rahast, 20% lapsevanematest oskab oma lapsi kasvatada, 80% püüavad sellega kuidagimoodi hakkama saada, 80% õppekavas kinnitatud ainetest annavad vaid 20% uusi teadmisi jne.  

 

Soome ja Eesti koolilaste seas läbiviidud uuringus selgus tõsiasi, et Soome lapsed leiavad, et kooli ülesanne on õpetada pigem suhtlemisoskusi ja hakkamasaamist, samas kui Eesti koolilapsed arvasid, et koolis peamiseks ülesandeks on teoreetiliste teadmiste andmine.

 

Ma ei ole päriselt Waldorfi usku inimene, aga ma usun, et tänapäeva maailm vajab teistsugust lähenemist haridusele ja haritusele. Inimkond põrutab oma hukule lähemale suurimal võimalikul kiirusel ja ometi on meie jaoks olulisem oskusest elada täisväärtuslikku elu, termodünaamika teine seadus või Põhjasõja täpne kulg.

 

Vähe on neid, kes julgevad tunnistada, et ma tegelikult ka ei tea, mida oma eluga peale hakata. Ma tahaksin paremini, aga ei oska. Emana tunnen ma igapäevaselt, et keegi kunagi oleks võinud õpetada, kuidas lahendada probleeme nii, et kaotajaid pole ja ülekohut kellegi suhtes ei toimu. Me teeme täpselt nii nagu kunagi varem on tehtud, aga mis siis kui kunagi varem tehti valesti ja arvati, et me ehk oskame ise teha teistmoodi.

 

Ma ootan nii, et kooliprogrammidesse jõuab ühel päeval enam pehmeid aineid, kus on võimalik arutada, praktiseerida ja üheskoos mõelda. Võibolla siis ühel heal päeval pole iga kolmas meie hulgast ülekaaluline, võibolla siis ühel päeval ei lahutata sõlmitud abielusid ja viitsitakse koos raskustega toime tulla, võibolla siis ühel päeval ei jooda alkoholi nii palju, et sellega Euroopa esikolmikusse kuuluda, võibolla siis oleks meil parem sallivam ja toredam Eesti, kus teineteist sopaga ei loobita. Võibolla siis olen ma nõus laulupeol võhivõõral käest võtma ja laineid tegema, sest me tegelikult ka hooliksime endast ja teistest meie ümber.