Filosoofia muutuvas maailmas
Filosoofia tähendab tarkuse armastust. Filosoofia on sündmus või olukord, kus inimene küsib oma eksistentsiaalse situatsiooni kohta ja vastab sellele keele ja mõtlemise jõudusid kasutades. Vaatamata sellele, et ma pole osanud suhestuda ei filosoofia ega eetika õppeainetega, pean ma samas mõlemat inimkonna jaoks väga oluliseks.
Religioonifilosoofia uurib Jumala eksistentsi, tema olemasolu. Kuidas on seotud Jumal ja inimene? Kas Jumal üleüldse eksisteerib? Kui jah, siis kui suur on tema võim inimese üle? Siinkohal meeldib mulle enim Nietzche lähenemine, kes ütles, et Jumal on surnud ja inimene on vaba. Osho on öelnud oma loengus vabadusest, et kui Jumal on olemas, siis ei saa inimene olla mitte kunagi vaba. Jumal ja inimese vabadus ei saa koos eksisteerida, kuna Jumal on alati loojaks ja inimene seega tema hüpiknukuks. Ent Nietzche väide on poolik – ta ei teadnud, et on olemas ka jumalateta religioone. Osho läheb seega Nietzchest sammukese kaugemale ja väidab, et just religioon takistab inimest vaba olema.
Sartre eksistentsialism ei püüa tõestada, et Jumalat pole olemas. Eksistentsialistid väidavad, et isegi kui Jumal on olemas, ei muuda see suurt midagi kuna tegelikult loevad hoopiski inimese teod. Nende jaoks on oluline, et inimene kohtuks iseendaga ning mõistaks, et tema enese käest ei päästa teda mitte keegi. Seega annab eksistentsialism meile õpetuse tegutseda – meie enda teod ja valikud on need, mis loevad ja maailma muudavad.
Tänapäeva maailm räägib järjest enam inimese vabadusest, valikute olulisusest, sellest, et elu on meie endi teha. Vaatamata sellele on religioonil endiselt maailmas suur mõjuvõim. Kas religioon ei anna inimesele võimaluse olla arg ning oma tegude eest mittevastutav? Kui uskuda, et on olemas keegi, nimetame teda Jumalaks, kes on eksimatu, pühak, ülim headus ja õiglus, siis annab see meile võimaluse muuta tema vastutavaks. Jumal teab, mis on hea ja mis on halb, järelikult kui mul läheb halvasti on see mulle tema poolt määratud, see on minu saatus.
Saatus – järjekordne palsam meie ebaõnnestumistele. Üsna tüüpiline on inimese lohutus iseendale – olen tubli, õpin, töökas, aga näed rikkust ei tule. Järelikult on mulle ettemääratud kannatada ja vaene olla. Naabril läheb hästi, tal on hea töökoht, armastav perekond - mis parata, ju siis on niimoodi määratud. Osho jaoks ei ole saatust olemas. See on lihtsalt järjekordne võimalus hiilida kõrvale vastutusest iseenda elu ees.
Inimkond on aastatuhandeid otsinud lohutust ja tröösti Jumalast, on usutud, et meile kõigile on määratud käia mingi rada. Mulle meenub siinkohal A.H Tammsaare tsitaat „Iga haritud inimene võib vähemalt ühe romaani kirjutada – romaani iseenesest. Milline on selle sisu ja väärtus sõltub juba inimesest endast.“ Mis juhtuks siis, kui maailm hakkaks uskuma, et mingit Jumalat pole, pole ettemääratud saatusi, et see, mida Sa teed, milliseks kujuneb Sinu elu, milline on see maailm, milles Sa elad, kuidas Sa suhestud maailmaga, kuidas käitud inimestega, et see kujundabki keskkonna, kus Sa elad. Et sellest kõigest saab Sinu elu ja läbi selle kogu Maailma Elu.
Kui me mõtleme inimese eksistentsile, siis kes on see inimene, kes eksisteerib. Me oleme minetanud oma loomaliku alge, kuid me pole saanud ka inimesteks. Kui me mõtleme loomariigi peale, siis loomad ei vaja seadusi ega reegleid. Nad on kontaktis iseenda, instinktide ja maailmaga. Samas toetub inimühiskond moraalinormidele, seadustele, käskudele ja keeldudele. Ometi on inimesele antud loomast palju enamat – võime mõelda, ja analüüsida, kontrollida oma tunge ja ihasid. Ometi pole me saavutanud vaimses mõttes küpsust, me pole siiani kirgastunud. Ja seetõttu oleme me kusagil vahepeal, juhindudes reeglitest ja normidest, standarditest. Ja just seal vahepeal olles on mugav kui keegi teine peale meie vastutab – valitsus, Jumal, saatus.
Miskipärast tundub filosoofia mulle võltsina, püüdena näida parem ja targem mind ümbritsevast maailmast. Klassikalise filosoofia probleem tänapäeva maailmas peitub keerukuses. Nietzche, Platon ja Camus on rääkinud olulistest asjadest, on kirja pannud selle, millele peaksime inimestena keskenduma. Kes me oleme? Kes peaksid juhtima riike? Kas riike kui selliseid on vaja? Mis saab siis kui me ebaõnnestume iseenda elus? Millised on väärtused, millele keskenduda? Kas on olemas sisemine teadmine õiglasest ja heast?
Läbi selle mõtiskluse jõuan ma mind enim vaevava teema juurde – haritus ja haridus. Tänaseni peab haridussüsteem olulisemaks oskusest meile antud eluga kõige paremal võimalikul viisil toime tulla Pythagorose teoreemi, keemilisi võrrandeid, koosiinust ja Platoni Politeiat. Vaikimisi on ühiskonnas kokku lepitud, et inimene oskab oma elu eesmärgistada, teab, kuidas olla lapsevanem, armastav abikaasa, valdab teist indiviidi mittekahjustavat suhtlusviisi, oskab hinnata, mis on eetiliselt õiglane jne. Ometi räägib statistika ja tegelikkus muud keelt. Sügavas kriisis minnakse palverännakule, et leida üles kaduma läinud mina ja saavutada kontakt maailmaga, kus puuduksid hinnangud ja ahnus, soov olla kellestki parem. Abielu lahutades ja perekonna purunedes tõdetakse, et kiires maailmas, kus kõik muutub, on paratamatus lagunevad perekonnad. Teismeliste mässumeelsuse puhul öeldakse, et nii on põlvest põlve olnud, paratamatus.
Miks me läheneme lihtsatele asjadele keeruliselt? Miks me kuulame tundide viisi monotoonset teksti aastatuhande tagustest teooriatest ja mõtisklustest, loeme keerukaid tekste ning usume, et muudame seeläbi maailma? Maailma ilu peitub lihtsuses ja ülimas keerukuses üheaegselt. Millal saabub aeg kui õppekavas on olulisem Sokratese eluloost arusaamine, et me ise loome maailma? Et minu kurjus on kogu maailma kurjus, minu õiglusetunne on kogu maailma õiglus? Et enesekehtestamine on olulisem Newtoni 3.seadusest? Millisel hetkel me nõustume ühehäälselt, et oskus teist inimest ja tema läbi maailma kuulata on kaasasündinud and vaid vähestel, enamus vajab selleks meetodeid ja võimalust harjutada?
Mida ma kõige selle juures öelda tahan – inimkonnal on oskus lihtsaid asju keeruliselt seletada, nii keeruliselt, et vaid vähestel haritlastel on oskust nende mõtetega sammu pidada. Enamus aga kaotab huvi ja püüab oma parimal viisil. Kuid päeva lõpuks nurisevad kõik, et kogu ühiskond on hukas, inimkond hukule määratud, keskkond hävimas jne. Minu jaoks on oluline, et lisaks faktiteadmistele keskendutakse ka inimeseks olemisele – õpetatakse saavutama kontakti iseendaga, mõistma seda, et minu otsused mõjutavad mind ja seeläbi maailma. Tänapäeva infoühiskonnas on võimatu kõike peast teada, seda enam, et infot tuleb iga päevaga järjest enam juurde. Võibolla kord jõuame aega, kus me hakkame õppima inimeseks olemist. Kõige loomulikumat nähtust, mis pole meil aastatuhandeid hästi välja tulnud.
Tunnistan, et kui filosoofia poleks olnud kohustuslik õppeaine, oleksin selle oma õppekavasse valimata jätnud. Niisamuti poleks minu õppekavas olnud eetikat. Läbi sunduse kohtusin ma nende iganenud teemadega taaskord, paraku samas vanas võtmes. Teooriad, mõtisklused sellest, mis kunagi on olnud. Iga järgmine teoreetik lükkab ümber eelmise tõestuse. Jah, see õpetab meid mõtlema, avardab meie silmaringi ja innustab otsima lõplikku tõde. Aga mulle tundub, et see annab meile võimaluse olla teistest kuidagi poeetiliselt paremad, näiliselt haritumad. See annab meile võimaluse kõnelda mõistmatus keeles ja uskuda, et me muudame seeläbi maailma. Keerulised asjad on maailmas sageli lihtsad, süsteemsed, praktilised. Loodame, et ühel hetkel mõistame seda ühiskonnana ja keskendume rohkem Inimeseks Kasvamisele kui iganenud teooriatele ja võimalusele näida seeläbi haritum.
Kommentaarid
Postita kommentaar