Saladused

Rahutu öö selja taga istus Tüdruk juba kell 8 hommikul arvuti taha. Vaatamata sellele, et eilne pikk jalutuskäik värskes õhus oli teda tõsiselt väsitanud ning ta juba kell üksteist oli uinunud, ärkas ta erutuse peale veidi peale kella ühte öösel. D oli talle sõnumi saatnud. Hahaa, nüüd oli vähemalt üks inimene peale tema veel, kes vähkres, piinles ja oma põues ringi tuhisevate tunnete ja kirega püüdis teisel pool linna servas toime tulla :) Võibolla oli ta olnud liiga tormakas. Oli ju tema see olnud, kes esimesena mehele käe pihku oli pistnud ja ... kui ta mälu ei peta, siis esimeses suudluses oli tema käsi mängus, aga ta ei saanud sinna midagi parata. Kui mees talle autost lillekimbu ulatas, mis oli sama särav nagu Diskokera oma kirjades :), oli asi otsustatud. Ta oleks juba sellel samal hetkel mehele sülle langenud ja teda kõvasti suudelnud ning kallistanud, aga ... hea, et laps kaasas oli, mine tea, kas metsa alla üldse olekski muidu jõutud ;) Tüdruk oli kartnud sedasama, mida D isegi, et nad vaatavad teineteist nagu soolasammast ja jalutavad paar ringi parkla ümber ning soovivad toredat õhtu jätku. Samas kui Tüdruk oli seda tõmmet juba seal teatris tundnud, siis miks olekski see pidanud praegu kuhugi kaduma? Ent ta ei saanud D mõtetest ja soovidest hetkel veel lõpuni aru. Oli ju mees kirjutanud, et ta ei soovi jätta mingit kindlat muljet ja ausalt ega temagi ei teadnud, milleks või kas üldse ta tegelikult valmis on. Öösel voodis lebades ja und oodates meenus talle see, kuidas D teda suudles, kuidas teda kallistati ja hoiti. Meenus see kirg, mis nende mõistused seal tulihingeliste sportlaste vahel jalutades oli viinud. Tüdruk tundis, et tema keha läbi erutus. Nojah, nüüd sai uni veel vähem oma positsiooni sisse võtmisega hakkama. Hommikul kui kell 8 sai, leidis Tüdruk, et on piisav aeg ärgata. Selja taga öö, kus unne suigatades vaatas unenägudest talle vastu D, öö, kus erutus ja kirg olid saavutanud võidu rahuliku une ja puhkuse üle. Tal oli hea meel, et hommik oli, sest argipäeva toimetuste kallale asudes, oli natukenegi lootust, et mehele mõtlemine hetkekski lakkaks. Nojah, ekslik oli seda muidugi arvata. Spordiklubi duširuumis pestes unistas Tüdruk ainult sellest, et need käed, mis antud hetkel talle endale kuulusid, oleksid D omad. Meeletu erutus pani tema keha värisema. Jumal küll, kas ta hakkas sellesse Diskopalli ära armuma või siis oli ta liiga pikka aega elanud elu, mille eest nunnakloostrisse pääs oleks talle juba mõne aasta eest olnud garanteeritud. Nüüd korraga oli iha, oli kirg, oli erutus, olid värinad ja liblikad. Kõik see, mida ta polnud juba ammu tundnud ja talle meenus kuiväga see kõik kunagi oli meeldinud :)

Hea, et järgnevatel päevadel oli seoses koolikokkutulekuga päevakava tihedam kui muidu. Homse õhtu veedab ta klassiõdede seltsis ja reede õhtul kohtub vanade klassikaaslastega. Päevasel ajal püüab teha veel trenni ja organiseerib kohvilaudasid, pildimaterjale ning muud, et kokkutulek kena ja meeldejääv saaks. Tal ei olnud veel õrna aimu, kuidas ta püüab üle elada laupäevase päeva, aga küll ta suudab. Alati saab ju Pärduga midagi vahvat ette võtta ning siis suudab ta ehk ka Diskokera unustada. Igatahes ootas ta metsikult laupäevast teatriskäiku, kuigi hästi ei teadnud veel valemit, millega hoida oma käed etenduse ajal enda süles, missuguse jõu abil etenduse ajal meest mitte suudelda ja kas kaine mõistus tuleb appi hetkel kui ta on valmis sellele mehele kasvõi teatrigarderoobis anduma.

Ta ei olnud ennast just palju mehele seal metsa vahel avanud, aga päriselus ju ei käinudki asjad nii, et esimesel kohtingul jutustad kogu oma eluloo, teisel kohtingul võtad üksikasjalikult läbi kõik suhted ning kolmandal kohtingul paned paika edasise elu verstapostid. Küll ta saab ennast avada siis kui tuleb õige aeg. Nojah ta oleks ju võinud D-le kirjutada sellest, mida ta pidas oluliseks talle rääkida, aga peale eilset kohtumist tundis ta, et soovib ennast mehele avada parema meelega pärismaailmas. Vaadata tema prillide taga peidus olevatesse silmadesse, näha tema näol naeratust ja miks ka mitte kurbust, hirmu, viha või solvumist. Kirja teel oleks olnud keerulistest asjadest tema enda jaoks kergem rääkida, aga kas D-l oleks olnud neid kerge ka üksinda kodus olles lugeda? D oli talle kallis ja vähim, mis ta ise teha tahtis oli luua mehele endast pilt, mis päriseluga kokku ei läinud. Tüdruku elus oli saladusi, mida ta isegi oma väga heale sõbrannale polnud usaldanud. Tüdruku elu oli tegelikkuses selline, mida vist keegi tema tuttavatest ette ei kujutanud. Ta mõtles, kas pilt, mida sõbrad temast näevad üldse langebki kokku päriseluga. Ent tal oli häbi. Tal oli piinlik iseendale tunnistada neid asju, millest ta vaid kurbadel nõrkushetkedel mõtles. Aga ühte ta teadis, ta on palju tugevam kui kunagi noorespõlves arvas enese olevat. Tõsi küll, ta oli palju alla neelanud eneseuhkust ja muutunud taltsamaks ning leppinud olukorraga ent ta teadis, et väikese poja emana ei ole tal võimalik ustega paugutada, oma asju pakkida ja lahkuda teades, et teda ei oota kusagil mitte keegi ega mittemiski ja pealegi ta ei tahtnud sama, mida ema oli kunagi teinud tema isaga. Ta ei tahtnud maalida lapsele pilti isast kui tegelasest, kes ei hooli, kes valetab ja vassib ning kelle jaoks laps polegi tähtis. Pealegi teadis Tüdruk väga hästi kui kallis on Pärdule tema isa. Ta ju nägi korduvalt lapse näol nutuvõru kui mees jälle ööseks koju ei tulnud või kui ta kodus ainult riideid vahetamas käis ja siis paariks päevaks kadus. Südames uskus ta, et poiss on tegelikult isale kallis ja oluline, lihtsalt suur ego ei suutnud leppida olukorraga, et lisaks oma soovidele ja tahtmistele tuleks arvestada ka kellegi teise omadega.