Liblikad
Tüdruk surus tumedad päikseprillid veelgi jõulisemalt ninale, et silmadele natukenegi ereda sära eest varju pakkuda. Kevadõhtu hämaruses peegeldusid ekraanile ilmuvad tähed tema prilliklaasidel. Maikas naabrimees sättis ennast rõdule suitsu tegema.
„Mis kurat sellel plikaga seal lahti on?“ arutas ta endamisi. „Kannab teine juba paar nädalat õhtuti arvuti ees istudes päikseprille. Huvitav, kas käis ka oma kortse kohendamas?“ Naabrimehele meenus kui ta oma naine oli teatanud, et loobub nüüd paarikümnest aastast oma silmades ning silub kõik kortsud sirgeks kui äsjapressitud viikarid. Siis oli naine ka tuhisenud paar nädalat tumedate prillidega mööda tube ringi, vaatamata sellele, et oli novembrikuu ning päikest polnud nähtud siinmail juba viimasel poolteist kuud.“Aga see plika on ju liiga noor, et neid kortse siluda“ ei andnud naabrimehele mõtisklus kuidagi rahu. Kuigi jah, kortse oli naabritüdrukul rohkem kui vanus oleks lubanud. Aga need väikesed kortsukesed võis julgelt kirjutada tema imekauni naeratuse arvele. Mjnaa, naabrimehele meeldis, et tüdruk arvutiga klõbistades sageli naeratas. Nojah, viimased nädalad varjutasid seda imekaunist naeratust need tumedad prillid, aga tüdruk ometi naeratas. Näpud klõbistasid üha kiiremini. Tüdruk naeratas. Endalegi teadmata korduvalt, ikka uuesti ja uuesti. Mingid imelikud liblikad tiirutasid kõhus. Ta kartis natukene neid liblikaid, aga ... see liblikate tekitatud erutus talle meeldis, oi, kuidas meeldis. Kõik need pikad aastad oli ta nendest liblikatest puudust tundnud. Nüüd, sellel kevadel olid nad jälle kohal, täpselt sama säravad nagu see imakaunis liblikapaar, kes ennist tema akna taga hilist õhtust jalutuslendu oli sooritanud. Tüdruk vajutas seda müstilist nuppu nimega SAADA. Järjekordsed kirjaread härra Diskokerale olid teele pandud. Nüüd jäi üle jälle oodata. Oh, kuidas talle see ootamine meeldis :) vaata et sama palju kui need liblikad, mis kõhus kuidagi rahu ei andnud!
„Mis kurat sellel plikaga seal lahti on?“ arutas ta endamisi. „Kannab teine juba paar nädalat õhtuti arvuti ees istudes päikseprille. Huvitav, kas käis ka oma kortse kohendamas?“ Naabrimehele meenus kui ta oma naine oli teatanud, et loobub nüüd paarikümnest aastast oma silmades ning silub kõik kortsud sirgeks kui äsjapressitud viikarid. Siis oli naine ka tuhisenud paar nädalat tumedate prillidega mööda tube ringi, vaatamata sellele, et oli novembrikuu ning päikest polnud nähtud siinmail juba viimasel poolteist kuud.“Aga see plika on ju liiga noor, et neid kortse siluda“ ei andnud naabrimehele mõtisklus kuidagi rahu. Kuigi jah, kortse oli naabritüdrukul rohkem kui vanus oleks lubanud. Aga need väikesed kortsukesed võis julgelt kirjutada tema imekauni naeratuse arvele. Mjnaa, naabrimehele meeldis, et tüdruk arvutiga klõbistades sageli naeratas. Nojah, viimased nädalad varjutasid seda imekaunist naeratust need tumedad prillid, aga tüdruk ometi naeratas. Näpud klõbistasid üha kiiremini. Tüdruk naeratas. Endalegi teadmata korduvalt, ikka uuesti ja uuesti. Mingid imelikud liblikad tiirutasid kõhus. Ta kartis natukene neid liblikaid, aga ... see liblikate tekitatud erutus talle meeldis, oi, kuidas meeldis. Kõik need pikad aastad oli ta nendest liblikatest puudust tundnud. Nüüd, sellel kevadel olid nad jälle kohal, täpselt sama säravad nagu see imakaunis liblikapaar, kes ennist tema akna taga hilist õhtust jalutuslendu oli sooritanud. Tüdruk vajutas seda müstilist nuppu nimega SAADA. Järjekordsed kirjaread härra Diskokerale olid teele pandud. Nüüd jäi üle jälle oodata. Oh, kuidas talle see ootamine meeldis :) vaata et sama palju kui need liblikad, mis kõhus kuidagi rahu ei andnud!
Kommentaarid
Postita kommentaar