Õnnelik Tüdruk

Eilne õhtu oli veninud pikaks. Hommikul andis kare kurk ja vesine nina märku sellest külmast kevadtuulest, mis Balti Jaamas viimast trolli oodates seelikusaba all keerutanud oli. Pea valutas natukene, mitte palju aga piisavalt, et äkilisemaid liigutusi targu edasi lükata. Nojah ta oli endale ju ainult klaasikese peale mõnusat teatrietendust lubanud, aga hmmm, meenus see, et terve päeva oli ta väga minimaalselt söönud ja oma dieedilubadustest igati tublisti kinni pidanud. Järelikult oligi pisikeseks pohmelliks ainult seda ühte klaasikest vaja. Mõned õhtud tagasi olid nad pinginaabriga käed löönud, et püüavad mõlemad paarist lisakilost klassi kokkutulekuks lahti saada, seega tuli dieetprogrammi hoolikalt jälgida. Nojah, aga tegelikult ei tundnudki ta viimastel päevadel söögiisu – ikka need liblikad, kes lisaks värinale ja surinale kõhus nüüd ka söömise unustama sundisid. Voodis lebades meenutas ta eelmist õhtut. Tore etendus oli olnud, naerda oli niimoodi saanud, et isegi õhtul voodis uinudes andsid teatud miimikalihased näos oma olemusest märku. Härra D oli ju ka lubanud, et see on hea tükk ja tasub igati vaatamist. Nojah, vähemalt mingiski osas oli neil siis ühine maitse. „Kuule emme, Pärdul on pissi häda,“ väikemees kõrvalvoodis oli ennast püsti ajanud ja vaatas oma laia naeratusega nüüd Tüdrukule otsa. Oeh, aeg oli oma unelustest ärgata ja argipäeva ellu sukelduda. Väikemeest riidesse aidates meenus talle eelmine tore õhtu sõbrannade seltsis. Nojah, nad olid juba esimestel minutitel teatrikohvikus aru saanud, et midagi temas on muutunud. „Ah, pole siin midagi,“ oli ta ebamäärase vastuse andnud. Aga teised ei lõpetanud tema kallal norimist: „Mis asja Sa kogu aeg särad ja naerad siin omaette. Räägi välja, kes see siis on?“ Tüdruk oli kimbatuses. Ta ei teadnud isegi, kes või mis see on. „No, lihtsalt on üks kirjasõber.“ Sõbrannad vaatasid umbusklikult tema poole. Mida ta siis ütlema oleks pidanud? Et viimasel ajal elavad tema kõhus imelikud kevadised liblikad või? Õnneks päästis ristküsitlusest teda teine sõbranna, kes oma elumuredest rääkida tahtis. Üheskoos jõuti lahkudes järeldusele, et kõik mehed on ikkagi sead ja kui üldse kedagi usaldada, siis ainult iseennast. Igal juhul oli Tüdruk koju saabunud sedavõrd hilja, et arvutit ta enam avada ei jaksanud.

Sedavõrd suurem oli tema erutus kui ta peale hommikusööki diivani nurka ennast istuma sättis ja läpaka endale sülle võttis. Nii, nii ... hulganisti mingit spämmi, paar kirja klassikaaslastelt, murekirjad naabritelt, teade raamatukogult. Appi! Tüdruk sundis ennast rahulikuks ja vaatas uuesti meilboksis asuvaid kirju. Juhuu!!!!! Üles leidsin. Ta ikkagi oli kirjutanud. Naeratus tema näol oli juba enne kirja avamist sedavõrd suur, et pisikene poiss pani pea õrnalt talle sülle ja ütles: „Pärdu emme on nii rõõmus. Rõõmus emme on nii kallis.“ Veelgi suurem naeratus, pisikene kallistus poisile põse peale ja ... nagu ahne šaakal saagi kallale. Tüdruk oli tõeliselt lummatud. Talle polnud mitte keegi kunagi varem midagi nii ilusat kirjutanud. Nojah, õige küll neli aastat tagasi oli ta pidanud ilusat kirjavahetust oma toonase elukaaslasega. Ise teisel pool maakera resideerudes tundus see ainus viis oma tundeid näidata ja teise lähedust tunda. Tõsi küll, nende kirjad olid toona olnud täis kurbust üle elatud kaotusest ja teineteise lohutamist, kuidas kõik ükskord paremini läheb. Nüüd ei teinud see kaotus Tüdrukule enam nii haiget. Ju siis pidi niimoodi minema ja ausalt öeldes, ega ta ei kujutanud ette ka, et tal praegu juba nelja aastane laps oleks. Tal oli hea meel, et tema elus oli Pärdu. Aga ta mäletas siiani neid kirju, mida nad kirjutanud olid. Seevastu härra D oli hoopis teistmoodi. Vahel tekkis tüdrukul kahtlus, kas see inimene üldse päriselt reaalses maailmas eksisteeribki. Nojah, korra olid nad ju küll kohtunud, aga siiski ... täiesti uskumatult imelised kirjad. Kohati tundis ta isegi kadedust selle üle, et mees nii kenasti kirjutada oskab. Ta luges kirja veel korra läbi ...mmmmh. Pani kiirelt treeningriided selga hüppas autosse ja põrutas spordiklubi poole. Trenn viib alati mõtted eemale ja annab võimaluse keskenduda olemasolevale hetkele. Corelaua peal seljalihaseid treenides tundis Tüdruk korraga kõhus väikeseid liblikaid. Võimatu!!! Ma ju keskendun praegu hoopis millelegi muule. Lõuna ajal lapsega arsti juurde sõites avastas Tüdruk korraga, et ta on õnnelik. Poisikluti väikesed ulakused ei teinud enam meelehärmi, ka ei vandunud ta tulist kurja kui bussist maha jäi, vaid jalutas hoopis järgmise peatuseni. Tõsi küll, poisi tervis polnud tema arust nädalaga sugugi mitte paremaks läinud. Köhis teine ikka nagu hobune, lisaks oli veel väikene palavik. Oeh, ta oleks andnud ükskõik mida, et poiss ainult natukene tugevama tervisega oleks olnud. „Ehk kasvab välja nendest haigustest“ oli arst teda lohutanud. Ometi oli arsti vastus täna oluliselt optimistlikum. Antibiootikume seekord välja ei kirjutatud. Kahinad olid kopsust kadunud ja köha oli läinud nädalaga võrreldes oluliselt paremaks. Tüdruk naeratas. Peaasi, et poiss terveks saaks. Koju jalutades sõitis ta mööda sellest koolilmajast, kus härra D tunde andmas käis. Liblikad, jälle need liblikad tema kõhus tiirutamas. „Milline suurepärane päev“ mõtles Tüdruk ja ei pannud pahaks tema seljas ennast mugavalt sisse seadnud 100 kilost prouat, kes vaatamata tühjale bussile oli otsustanud just siit lähedust ja kontakti otsida.