Kord kui hing saab haiget

Vaatamata varasele hommikutunnile lõõmas päikene halastamatult. Kell näitas kuus ning kaasa pandud hommikusöök keerles hamba all. Palavaga isu ei olnudki, aga varasemast kogemusest teadis Tüdruk et päris söömata ei või selle kuumaga ühtegi reisi alustada. Teekond viis teda Püha Katariina kloostrisse Siinai poolsaarel. Õnneks ei pidanud sellel korral ise veel midagi teadma ega jutustama. Ülesanne oli lihtsalt kuulata ja märkmeid teha, et siis järgmisel korral ise sorava esitusega ekskurseerijaid paeluda. Suured, hirmsuured mäed ja liiv, kõikjal, kus silm midagi seleteas oli liiv. Korraga jõuti mingisse kontrollpunkti, Tüdruk otsis välja oma passi ning ulatas selle süsimustas mundris mehele. Mees vaatas passi, vaatas Tüdrukut, naeratas, vaatas jälle Tüdrukut ja ulatas passi tagasi : „ I really hope to see you again!“ Oh jah, Tüdruk oli kolme kuuga juba harjunud vastu võtma komplimente, mis tegelikkuses midagi ei tähendanud. Neid tehakse, neid saadakse ja need unustatakse. Taamalt paistis klooster, kirsipuud õitsesid, vaatamata sellele, et oli veebruarikuu. Korraga ei saanud ta aru nendest, kes palverännakute eesmärgil kuhugi sellisesse kohta rändab. Seal on ju kära ja on lärm, on tunglemine. Korraga kuuled vähemalt kümmet erinevat keelt, Sinu seljas elab vähemalt paarkümmend uudishimulikku ning ainus, mida Sa seal tunda võid on see, et Sa tahad kuhugi, kus on rahu ja vaikus. Igatahes jalutas ta kloostri viljapuu aeda, kuhu tagantjärele teada saades, on keelatud minna. Seal oli vaikus ja oli rahu, korraga olid tema ümber Siinai mäed ning varakevadiste kirsiõite aroom. Ta istus kloostri abihoone ees asuvale pingile ja vaatas ümbrust. Üle pika aja oli ta sattunud imelisse kohta. Tõtt tunnistades, polnud ta uskunud, et Egiptuses üldse midagi nii ilusat ja rahulikku võib leiduda. Korraga veeresid suured pisarad mööda põski alla. Kaua aega oli habras Tüdruk enda sees hoidnud tundeid, mis tegid haiget. Kõigest kuu aega tagasi oli ta valmistunud emaks saama. Egiptuse apteegis mustahanalistelt meestelt rasedustesti ostes oli tütarlaps kokku võtnud peaaegu kõik oma julguse. Korraga olid olemas olnud suur soov emaks saada ja suur hirm emaks saamise ees. Ta mäletas vaid seda, kuidas ta neid triipe ootas ja siis korraga olid nad olemas. Tüdruk kargas mööda oma tagasihoidlikku korterit ringi ning laulis õnnest. Paar kuud sai ta selle imelise mõttega harjuda, sai vaadata, kuidas rinnapartii lopsakamaks muutub, kuidas puus veidikene laiemaks läheb. Ja siis ... jõululaupäeva teisel pühal oli ta korraga kõigest ilma jäänud. Meenus see hommik kui Ta haiglas ärkas ja Samuel talle otsa vaatas. Ta ei öelnud mitte midagi, lihtsalt vaatas ja silitas pead. Ja Tüdruk ainult nuttis. Nuttis nii palju, et järgmised kuu aega ei voolanud temast pisaratki välja. Kõigest paar päeva tagasi oli tema sees kasvanud uus elu ja nüüd ei olnud enam midagi peale tühjuse ja kurbuse. See kurbus tuli korraga siin kirsiaias istudes tema seest välja. Ta jättis mõttes hüvasti kellegagi, keda ta kunagi ei saanudki tundma, kuid kes vaatamata sellele oli armas ja väga oodatud. Mälestus tema ootusest jäi sinna kloostriaeda hõljuma. Kaks munka jalutasid mööda. „Is everything OK?“ Tüdruk noogutas neile vastuseks ja pühkis pisarad ära. Ja tundis, et on korraga lahti saanud sellest suurest valust, mis südamesse oli pugenud.