Ma olen piisavalt hea just sellisena nagu olen :)

Mu imearmas poeg suudab ühe päeva jooksul olla maailma kõige kardetuim pätt, Spiderman, kes päästab minu ja põhimõtteliselt kogu maailma, politsei, kellel õnnestub tabada kurjategijad, kus iganes nad ennast ka varjavad. Kui vaja on ta maailma kõige parem suur vend, kes suudab hoolitseda korraga tervelt kahe endast pisema õe-venna eest. Ta võib leiutada lugemismasina või küpsetada tuhat pannkooki, ilma et neist ainumaski kõrbema läheks. Pea alati õnnestub tal põgeneda piraatide käest ka kõige verisemas lahingus. Tema maailm on täis õnnestumisi ja usku, et ta on piisavalt hea, peaaegu, et parim olemasolevate hulgast.

Millal Sina tegid midagi uskumatut, teades, et Sa saad igal juhul hakkama? Hetkegi kõhklemata. Uskusid iseendasse ja sellesse, et oled piisav just sellisena nagu oled. Ilma, et oleksid hommikul tunni jagu garderoobis endale riideid valinud, et võimalikult särav, edukas ja enesekindel näida. Ilma, et oleksid kulutanud teise tunnikese vannitoa peegli ees näomaalingutele. Ilma, et oleksid mõelnud, mul pole piisavalt kogemust. Mis siis kui keegi teab minust rohkem? Äkki läheb mul midagi sassi? Mis siis kui ma ei oskagi kõigile küsimustele vastata? Äkki hakkab sukasilm jooksma? Võibolla peaksin enne paar kilo alla võtma?

Millal Sa lakkasid uskuma iseendasse? Tõsi, alati on keegi, kes on Sinust parem. Ja alati on miski, mille poolest SINA OLED ERILINE.

Mis siis kui ühel päeval avastad, et isegi oma vanematele pole Sa olnud piisav? Sellisena nagu oled olnud. Alati on tulnud rohkem pingutada, tublimini õppida, edukamalt suhteid luua, õigemaid mehi valida, vähem rääkida, veelkord rohkem pingutada, rohkem naeratada, vähem nuriseda. Jah, Sa oled kasvanud "tubliks inimeseks". Tõsi küll - ebaõnnestunud suhetes ja edukuses, aga vähemalt oled korralik, koristad korra nädalas, lõpetad alustatud õpingud, tasud õigeaegselt arved, võtad vastu lisatööd vastuväiteid esitamata. Ühesõnaga Sina oledki KOHUSETUNNE.  Ja kui valus on ärkamine kui avastad, et teed asju seetõttu, et olla piisav, teenida tunnustust, kiitust. Et pingutad selle nimel, et Sind tähele pandaks. Ja saad tagasisideks: "Nojah, see on ju Sinu moodi.Ma ei oleks arvanudki, et Sul teisiti läheb."

Sisemised rännakud kipuvad meid ikka unest üles raputama. Kiskuma lahti mingeid haavu, mida me kangesti plaasterdada oleme püüdnud. Ja see katkiolemine on imelik, justkui kõnniks alasti. Kannad päikeseprille pilvisel päeval, sest inimesed tunduvad Sulle liiga lähedal. Väldid ühistransporti, sest kardad, et see energia võib Sulle haiget teha. Nutad ja mõtled. Mõtled ja nutad. Ja püüad leppida teadmisega, et Su vanemad tegid endast parima. Täpselt nii nagu nad oskasid. Lõhkusid Sinu eneseusu ja teadmise, et Sa oled eriline ja väärtuslik ka siis kui Sul pole paarisuhet, luksuslikku elamist, puhkusereise Nizzasse, doktorikraadi.

Ja mõtled hirmuga, et Sa ise neid samu vigu ei korda. Et Sa ise ei hävitaks seda Spidermani või Jack Sparrow'd, kes usub oma võitmatust, oma piisavust olla parim ja eriline ühteaegu. Ja loodad vargsi, et pole kaugel päev, millal korrutustabeli asemel on hoopis olulisem kuulamisoskus, hinnangutevaba suhtlemine ja enesekehtestamine teiste tundeid haavamata.

Korjad õhtul iseenda tükid kokku, püüad nõeluda siit ja sealt ning uinud korrates mantrana:

"Olen piisavalt hea just sellisena nagu olen!"