Inimeseks olemise võlu

Tegelikult ma ei mäleta, millal ma viimati nii õnnetu, segaduses ja üksinda olin. Võibolla kunagi lapsepõlves, kui ma üksinda oma laua taga joonistasin ja ootasin, et keegi tuleks ja tunneks huvi, mida ma teinud olen ja mind selle eest tunnustaks. Aga võibolla hoopis siis, kui ma kontrolltööks õppides suurest ärevusest und ei saanud ja enda rahustamiseks nutsin ning ootasin, et selle asemel, et minuga kärkida ja mind karistada, püütakse mind mõista ja toetada, minu tunnetest aru saada. 

Mulle tundub järjest enam, et inimesena on meil õigus teisele halvasti öelda, teda kritiseerida ja maha teha, hinnata tema otsuseid õigeteks või valedeks, ilma, et meil iseenda pärast kordagi piinlik või häbi oleks. Ilma, et me kordagi mõtleksime, kuidas me teisele sellega haiget teeme ja tema eneseusku ning - väärikust vähendame. Me justkui toituksime sellisest käitumisest. Saaksime üha enam kinnitust selle kohta, et me oleme ise andekad, ägedad, targad ja sõltumatud. Jah, sellele mõeldes tekib mul hirm kui katkised on tänapäeva maailma inimesed, kui väärastunud arusaamad sõprusest, lähedusest, toetusest ja tunnustamisest. 

Üks tuttav mainis siiralt alles täna, et talle meeldib Eesti, aga ta jälestab ja vihkab eestlasi. Kõlab hirmsalt, kas pole, aga mulle jõudis vägagi hästi kohale, mida ta silmas pidas. Valdaval enamusel meist on eesmärgiks olla õnnelik, vähemalt nõnda sisendame me iseendale. Aga võta näpust, naabrimehel on noorem naine ja sõber sõidab BMW viimase mudeliga, naine nuriseb, et perega peaks ikka Taisse puhkusereisile minema ja lapse jõulusooviks on Iphone 10. Ikka tundub, et me pole tasemel, et midagi on puudu. 

Aga kuna elu on looduslikult väga hästi tasakaalustatud, satub meie teele ka neid, kellel läheb veel halvemini. Ja see meile tegelikult meeldib, sest nii saame kergitada iseenda kõikumalöönud enesehinnangut, saame justkui vaikiva tagasiside, et me oleme siiski nendest paremad. Eriline vedamine satub meie ellu siis, kui need kellel nii hästi ei lähe, seda meile tunnistavad, vaatavad oma vesiste silmadega meile otsa ja ütlevad, et nad ei oska tõesti mitte midagi enam peale hakata. Just neid hetki me ootame. Nüüd on võimalus särada ja näidata kui palju on meis peidus vastuseid nende poolt esitatud küsimustele. Me hakkame kamandama, juhtima, hoiatama, ähvardama, moraali lugema, hinnanguid andma, lohutama, rahustama, süüdistama. 

Millal Sa viimati tegelikult ka tundsid kellegi vastu huvi? Millal Sa viimati panid teist inimest ja tema kehakeelt tähele selliselt, et Sa samaaegselt ei püüdnud telefonis järjekordset laiki tuttava kassipildile panna? Millal Sa viimati püüdsid aru saada, mis teise inimese sees toimub, ilma, et oleksid mõelnud, kas peaks maniküüri aja kinni panema või mitte? Millal Sa viimati jaksasid toime tulla teise inimese sügavate emotsioonidega, ilma, et Sa minema jalutasid või uut vestlusteemat ei algatanud? Kas Sa üldse oskad enam kuulata teist inimest selliselt, et Sa tema juttu pidevalt ei katkesta ja iseenda kommentaare teema kohta ei pillu? Millal Sa viimati olid sõber, kallim, lähedane, nii et teine inimene ka seda oleks tunnetanud ja tajunud?

Võibolla uskusid Sa, et teise inimese tunnetesse süüvimine ainult süvendab melanhoolset agooniat? Võibolla arvasid, et minema jalutades kui teisel on raske, näitad Sa, et igasuguse pasaga pole mõtet Sind tüütada? Kas kommentaar: " See on täpselt Sinu moodi" meeldiks Sulle endale siis kui Sa kellelegi ütleksid, et said eksami tulemuse suurepärase, kusjuures ütleja hääl ja kehakeel reedavad sarkasmi ja üleolevust? "No seda oligi arvata ja oodata" lausud Sa kõrgililmel kui Su kursusekaaslane ülikoolipäevilt Sulle jutustab, et sai just koondamisteate. Päris innustav, või mis? 

Ja nii me saamegi oma elu karmima õppetunni - kui Sul on raske, jäävad vähesed Su kõrvale, sest nii on neil lihtsam ja muretum. Elus on ju niigi nii palju jama, jaksa siis kõikide muredele kaasa elada. Ja mis siis kui Mind huvitab rohkem Saladuste intrigeeriv suhtedraama kui Minu omaenda sõber? Ja mis siis kui Ma pigem kirjeldan naabrimehe vastrenoveeritud elamist kui kuulan, kui hirmul on Mu enda laps? Ja mis siis kui Ma marsin minema kui Mult oodatakse toetust ja tunnustust?

Õigus. Meil on ju sõnavabadus, otsekohesus, avameelsus, ausus. Nende üllaste sõnade varjus saadame me korda oma suurimad kuriteod, aimamata, et ühel heal päeval oleme me üksinda, sest need, kelle me mutta tampisime, kas külmusid surnuks või tõusid komberdades püsti ja põgenesid ega tulnud enam kunagi tagasi.