Kaubamärgiks Gant
Lumivalge
Ganti triiksärk, neoonrohelised liibuvad püksid ja erkpunased tennised tundusid
esmapilgul ärikohtumiseks veidi äärmuslikuna. Liibuvad rõivad andsid aimu nende
all peitunud täiuslikust kehast. Tugevad käsivarred, laiad õlad ja treenitud
kõhulihased muutsid ta vastupandamatuks. Tema ülisõbralik „Kuidas läheb?“ kõlas
alati ühtemoodi – palun ära koorma mind oma näruse elu detailidega. Blond
siilisoeng oli filigraanse täpsusega kukeharjaks sätitud ja säravvalge naeratus
päevitunud näos jättis mulje nagu oleks iga hetk algamas Pariisi moenädala
avaetendus. Suured pruunid silmad olid sedavõrd läbitükkivad, et tekitasid
vestluspartneris kõhedustunde. Stig oli alati teadnud, et pokris võidab parim
teeskleja. Ja äri, see oli tema jaoks nagu pokker.
Sõbraliku
naeratuse ja voolava vestlusega suutis ta võluda esimesel kohtumisel kõik
ruumis viibijad. Naised ihaldasid ja mehed kadestasid teda samaaegselt. Ladus
eneseväljendusoskus ja avatud suhtlusstiil olid aidanud tal teha
silmipimestavalt kiiret karjääri. Nüüd ettevõtte tegevjuhina teadis ta oma
eesmärki paremini kui kunagi varem – kõrvaldada talle sarnased isikud, sest
ainult nii on tal võimalus oma sarmi kasutades tippu tõusta.
Ta
oli alustanud lihttöölisena ja leidnud üsna peagi võimaluse sellest staatusest
vabanemiseks. Omaniku ainsa tütre Sofia südant oligi olnud liiga lihtne võita.
Enam kui 15 aastane vanusevahe oli tekitanud temas vastumeelsust, aga
eesmärkide nimel oli ta valmis vahepeal vähemaga leppima. Paar kuud peale
ettevõtte omanikeringi saamist oli ta Sofia maha jätnud. Seda piinlikku
stseeni, mille vanamutt korraldas, meenutas ta tänaseni vastikusega. Ülekõige
vihkas ta naisi, kes olid sinisilmsed ja uskusid armastuse võimalikkusesse. Kas
Sofia oli tõesti olnud nii rumal ja uskunud, et nii kaunis ja särav mees nagu Stig võiks armastada kortsudega kattuvat nägu ja väsimismärke ilmutavat keha.
Stigi
juhitud koosolekud algasid kõik ühtemoodi – viisakalt ja sõbralikult. Ta oskas
inimesi kuulata ja panna neid uskuma, et talle lähevad nende mõtted ja
ettepanekud tegelikult ka korda. Kuni selle hetkeni kuni ta oma absoluutselt
täiusliku joonega suu avas ja emotsioonitult nad koosolekult minema saatis ning
hiljem vallandas. Mõelda teistmoodi kui Stig tähendas viha, mõelda temaga
samamoodi tähendas kõige lõppu. Stigile ei meeldinud, et keegi on tema moodi,
sest selliselt oleks võinud tekkida konkurents. Viimast vihkas, kartis ja
jälestas ta üheaegselt. Südames teadis ta liigagi hästi, et peale sarmi ja
oskuse inimestega manipuleerida, on tema teadmised ja tarkus piiratud, õigem
oleks olnud öelda olematu. Talle valmistas raskusi säilitada välimine tasakaal kui
keegi keeruliste ja pikkade analüüsidega teda tüütas. Eriti närvi ajasid teda
need ninatargad spetsialistid, kellele ei paistnud firmas lõppu tulevat. Nende
igavad mustvalged arvutused suutsid tõestada sageli vastupidist tema soovitule. Stig oli harjunud elus tuginema emotsioonidele - asjad, kas meeldivad või ei
meeldi. Sellele rajaneski tema ärifilosoofia. Raha ja võim meeldisid talle,
mistõttu ei meeldinud talle need, kes kulutasid tööandja raha tõestamaks,
kuidas tema investeeringud võivad ettevõttele kasu asemel kahju tuua.
Ta
naeratas veelkord oma kaubamärgiks kujunenud naeratust ja lootis, et inimesed
oma tühiste elude pisiasjadega teda peale koosolekut kiusama ei hakkaks.
Kommentaarid
Postita kommentaar