Kaubamärgiks Gant

Lumivalge Ganti triiksärk, neoonrohelised liibuvad püksid ja erkpunased tennised tundusid esmapilgul ärikohtumiseks veidi äärmuslikuna. Liibuvad rõivad andsid aimu nende all peitunud täiuslikust kehast. Tugevad käsivarred, laiad õlad ja treenitud kõhulihased muutsid ta vastupandamatuks. Tema ülisõbralik „Kuidas läheb?“ kõlas alati ühtemoodi – palun ära koorma mind oma näruse elu detailidega. Blond siilisoeng oli filigraanse täpsusega kukeharjaks sätitud ja säravvalge naeratus päevitunud näos jättis mulje nagu oleks iga hetk algamas Pariisi moenädala avaetendus. Suured pruunid silmad olid sedavõrd läbitükkivad, et tekitasid vestluspartneris kõhedustunde. Stig oli alati teadnud, et pokris võidab parim teeskleja. Ja äri, see oli tema jaoks nagu pokker. 

Sõbraliku naeratuse ja voolava vestlusega suutis ta võluda esimesel kohtumisel kõik ruumis viibijad. Naised ihaldasid ja mehed kadestasid teda samaaegselt. Ladus eneseväljendusoskus ja avatud suhtlusstiil olid aidanud tal teha silmipimestavalt kiiret karjääri. Nüüd ettevõtte tegevjuhina teadis ta oma eesmärki paremini kui kunagi varem – kõrvaldada talle sarnased isikud, sest ainult nii on tal võimalus oma sarmi kasutades tippu tõusta. 

Ta oli alustanud lihttöölisena ja leidnud üsna peagi võimaluse sellest staatusest vabanemiseks. Omaniku ainsa tütre Sofia südant oligi olnud liiga lihtne võita. Enam kui 15 aastane vanusevahe oli tekitanud temas vastumeelsust, aga eesmärkide nimel oli ta valmis vahepeal vähemaga leppima. Paar kuud peale ettevõtte omanikeringi saamist oli ta Sofia maha jätnud. Seda piinlikku stseeni, mille vanamutt korraldas, meenutas ta tänaseni vastikusega. Ülekõige vihkas ta naisi, kes olid sinisilmsed ja uskusid armastuse võimalikkusesse. Kas Sofia oli tõesti olnud nii rumal ja uskunud, et nii kaunis ja särav mees nagu Stig võiks armastada kortsudega kattuvat nägu ja väsimismärke ilmutavat keha. 

Stigi juhitud koosolekud algasid kõik ühtemoodi – viisakalt ja sõbralikult. Ta oskas inimesi kuulata ja panna neid uskuma, et talle lähevad nende mõtted ja ettepanekud tegelikult ka korda. Kuni selle hetkeni kuni ta oma absoluutselt täiusliku joonega suu avas ja emotsioonitult nad koosolekult minema saatis ning hiljem vallandas. Mõelda teistmoodi kui Stig tähendas viha, mõelda temaga samamoodi tähendas kõige lõppu. Stigile ei meeldinud, et keegi on tema moodi, sest selliselt oleks võinud tekkida konkurents. Viimast vihkas, kartis ja jälestas ta üheaegselt. Südames teadis ta liigagi hästi, et peale sarmi ja oskuse inimestega manipuleerida, on tema teadmised ja tarkus piiratud, õigem oleks olnud öelda olematu. Talle valmistas raskusi säilitada välimine tasakaal kui keegi keeruliste ja pikkade analüüsidega teda tüütas. Eriti närvi ajasid teda need ninatargad spetsialistid, kellele ei paistnud firmas lõppu tulevat. Nende igavad mustvalged arvutused suutsid tõestada sageli vastupidist tema soovitule. Stig oli harjunud elus tuginema emotsioonidele - asjad, kas meeldivad või ei meeldi. Sellele rajaneski tema ärifilosoofia. Raha ja võim meeldisid talle, mistõttu ei meeldinud talle need, kes kulutasid tööandja raha tõestamaks, kuidas tema investeeringud võivad ettevõttele kasu asemel kahju tuua. 

Ta naeratas veelkord oma kaubamärgiks kujunenud naeratust ja lootis, et inimesed oma tühiste elude pisiasjadega teda peale koosolekut kiusama ei hakkaks.