Sest mu süda tahab sooja, sees kui tuksub ta
Ai.
Kipitavalt tuikav valu tema säärel. Järjekordne parmuhammustus, viimase kümne
minuti jooksul juba teab mitmekümnes omasuguste seas. Tüütud putukad, keda ei
maini mitte keegi oma lauludes ja luuletustes. Nendessamades lauludes ja
luuletustes, mis jutustavad sumedatest suveöödest, soojusest ja headusest,
heinamaadest ja päikesest.
Mida
ta tegelikult siin teeb? Põgeneb ta elu võimalikkuse eest või varjab ennast
hoopiski maailma valu ja kurbuse tõttu siia maailma äärele? Kogu oma elu oli ta
teadnud vastuseid. Või oli vähemalt osanud neid vastuseid otsida. Praegu ei
teadnud ta enam, mis on tõde ja mis on vale, mis on reaalsus ja mis tema enda
unistus.
Ai.
Järjekordne hammustus. Järjekordne annus putukamürki. Mürki, seda oli viimasel
ajal olnud liiga palju. Kõik tema suhted olid olnud justkui mürgitatud. Kas ta
oli seda ise teadlikult tahtnud või oli see olnud asjade loogiline jätk?
Viimases avameelses vestluses oli Martin väitnud, et ta on võõraks jäänud,
muutunud kellekski, keda Martin ei tunne. Ometi oli Martin innustanud ja
kannustanud teda tema arengutee alguses. Ta ei saanudki päris hästi aru, kust
alates oli ta liikunud edasi üksinda.
Priit
oli talle koondamisteadet kätte surudes väitnud, et tema arengupotentsiaal on
selgelt suurem kui ettevõtte vajadused. Talle meenub tööintervjuu, kus toosama
Priit oli oodanud uusi ja värskeid ideid, muutusi, avatud ja arenguvõimelist
töötajat. Mingist hetkest alates oli tal selgelt olnud tunne, et ujub oma
ideedega vastuvoolu, et soovib muuta paremaks midagi, mis teiste jaoks
tähtsusetuna tundub, et tema ideed tehakse maha juba enne kui ta on neid lõpuni
mõelda jõudnud.
Ai.
Seekord tabas ta peopesaga ahnet parmu oma õlal. Miks ta siia tuli? Ilmselt
ikkagi põgenes. Iseenda ja oma arengu eest. Maal on tore, aga seda ainult
suvel, ja ilma parmude ja sääskedeta. Varsti on sügis, mida ta siis peale
hakkab? Ta oli harjunud teatud mugavustega, teatud elustandardiga. Nüüd tuli
tal kõigest loobuda, pelgalt selle pärast, et ta oli arenenud kellekski, keda
teised ei oodanud näha.
Martin
oli olnud hea mees ja veelgi parem isa. Nüüd oli Martin otsustanud, et vajab
järelemõtlemise aega. Ta oli pakkinud kohvrid ja ostnud endale ja lastele
üheotsa piletid Marokosse. Martin oli olnud lastele pikka aega nii ema kui isa
eest. Samal ajal kui Mirti oli omandanud mitmeid kõrgharidusi, rabelenud tööd
teha kellaajast ja nädalapäevast sõltumata. Mirti oli tegelikult ka uskunud, et
see kõik on parema tuleviku nimel. Nüüd polnud tal ei tulevikku ega peret,
töödki polnud.
Ai.
Ta ei suutnud lasta siin heinamaal nendel õgarditel enda üle irvitada. Mirti
jalutas aeglaselt tagasi sauna poole. Korstnast tuli suitsu, järelikult polnud
tuli veel ära kustunud. Mirti tõi kuurist uued puud ja sättis need ahju. Talle
ei meenunud, millal ta viimati oli jõudnud maale sauna. Ometi mäletas ta, et
see oli kunagi varasemas elus talle väga meeldinud. Enne seda kui talle oli
hakanud meeldima eneseareng, teadmised, elukestevõpe, enesetäiendamine,
karjäär.
Mirti
vaatas ahjus hõõguvaid süsisid ja sai aru, et elus esimest korda ei ole tal
küsimustele vastuseid, pole ootusi ega eelarvamusi. Võibolla see ongi uue algus
ja vana lõpp? Aeglaselt võttis ta riided seljast, täitis kapa sooja veega ja
ronis saunalavale. Mõnes mõttes sarnanes tänane saunaskäik riitusega – pesta
maha kõik vana ning luua teed uuele ja puhtale tulevikule. Mirti sulges silmad
ja sai aru, et tühjus tema hinges aitas luua midagi uut ja ilusat.
Kommentaarid
Postita kommentaar