Sest mu süda tahab sooja, sees kui tuksub ta

Ai. Kipitavalt tuikav valu tema säärel. Järjekordne parmuhammustus, viimase kümne minuti jooksul juba teab mitmekümnes omasuguste seas. Tüütud putukad, keda ei maini mitte keegi oma lauludes ja luuletustes. Nendessamades lauludes ja luuletustes, mis jutustavad sumedatest suveöödest, soojusest ja headusest, heinamaadest ja päikesest.

Mida ta tegelikult siin teeb? Põgeneb ta elu võimalikkuse eest või varjab ennast hoopiski maailma valu ja kurbuse tõttu siia maailma äärele? Kogu oma elu oli ta teadnud vastuseid. Või oli vähemalt osanud neid vastuseid otsida. Praegu ei teadnud ta enam, mis on tõde ja mis on vale, mis on reaalsus ja mis tema enda unistus.

Ai. Järjekordne hammustus. Järjekordne annus putukamürki. Mürki, seda oli viimasel ajal olnud liiga palju. Kõik tema suhted olid olnud justkui mürgitatud. Kas ta oli seda ise teadlikult tahtnud või oli see olnud asjade loogiline jätk? Viimases avameelses vestluses oli Martin väitnud, et ta on võõraks jäänud, muutunud kellekski, keda Martin ei tunne. Ometi oli Martin innustanud ja kannustanud teda tema arengutee alguses. Ta ei saanudki päris hästi aru, kust alates oli ta liikunud edasi üksinda. 

Priit oli talle koondamisteadet kätte surudes väitnud, et tema arengupotentsiaal on selgelt suurem kui ettevõtte vajadused. Talle meenub tööintervjuu, kus toosama Priit oli oodanud uusi ja värskeid ideid, muutusi, avatud ja arenguvõimelist töötajat. Mingist hetkest alates oli tal selgelt olnud tunne, et ujub oma ideedega vastuvoolu, et soovib muuta paremaks midagi, mis teiste jaoks tähtsusetuna tundub, et tema ideed tehakse maha juba enne kui ta on neid lõpuni mõelda jõudnud. 

Ai. Seekord tabas ta peopesaga ahnet parmu oma õlal. Miks ta siia tuli? Ilmselt ikkagi põgenes. Iseenda ja oma arengu eest. Maal on tore, aga seda ainult suvel, ja ilma parmude ja sääskedeta. Varsti on sügis, mida ta siis peale hakkab? Ta oli harjunud teatud mugavustega, teatud elustandardiga. Nüüd tuli tal kõigest loobuda, pelgalt selle pärast, et ta oli arenenud kellekski, keda teised ei oodanud näha. 

Martin oli olnud hea mees ja veelgi parem isa. Nüüd oli Martin otsustanud, et vajab järelemõtlemise aega. Ta oli pakkinud kohvrid ja ostnud endale ja lastele üheotsa piletid Marokosse. Martin oli olnud lastele pikka aega nii ema kui isa eest. Samal ajal kui Mirti oli omandanud mitmeid kõrgharidusi, rabelenud tööd teha kellaajast ja nädalapäevast sõltumata. Mirti oli tegelikult ka uskunud, et see kõik on parema tuleviku nimel. Nüüd polnud tal ei tulevikku ega peret, töödki polnud. 

Ai. Ta ei suutnud lasta siin heinamaal nendel õgarditel enda üle irvitada. Mirti jalutas aeglaselt tagasi sauna poole. Korstnast tuli suitsu, järelikult polnud tuli veel ära kustunud. Mirti tõi kuurist uued puud ja sättis need ahju. Talle ei meenunud, millal ta viimati oli jõudnud maale sauna. Ometi mäletas ta, et see oli kunagi varasemas elus talle väga meeldinud. Enne seda kui talle oli hakanud meeldima eneseareng, teadmised, elukestevõpe, enesetäiendamine, karjäär. 


Mirti vaatas ahjus hõõguvaid süsisid ja sai aru, et elus esimest korda ei ole tal küsimustele vastuseid, pole ootusi ega eelarvamusi. Võibolla see ongi uue algus ja vana lõpp? Aeglaselt võttis ta riided seljast, täitis kapa sooja veega ja ronis saunalavale. Mõnes mõttes sarnanes tänane saunaskäik riitusega – pesta maha kõik vana ning luua teed uuele ja puhtale tulevikule. Mirti sulges silmad ja sai aru, et tühjus tema hinges aitas luua midagi uut ja ilusat. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Kopli liinid

Itk Muhumaast

Kasvatades järeltulevat põlve