Iseendale.Teadlikumalt.

Ma pole päris kindel, kas on õige rääkida laste kasvatusest. No pole ju teaduslikult tõestatud, et ma ise just täpselt nõndamoodi talitan, et tulemuseks on suurepärane rakuke täiusliku ühiskonna jaoks. Vabalt võib ju minu kasvandikust saada Koplis värisev heroiinisõltlane või siis naistevihkajast vägistaja või alkohoolik, kes lisaks naisele ja lastele annab peksa ka politsei kutsunud naabrimutile, aga ... vaadates kuidas tänapäeva lapsevanemad lapsi kasvatavad, tekib tihtipeale tahtmine midagi muud vaadata. Ma tean omast käest seda, et kui Sul on tahtmine nautida sõprade seltsis külma õlut, on Sinu ümber tiirlev pisikene järeltulija nagu saatanast. Alguses on tal igav, siis on tal vaja kommi, siis juua, korraga loomulikult pissile, siis jäätist, seejärel võiks keegi palli mängida jne. Ühesõnaga soovid muutuvad minutitega ja nõudmistele ei paistagi lõppu tulevat. Ja mida siis nõutu vanem teeb, annab kommi, krõpsu, juua, jäätist. Palub, et no mine kutsu see väikene poiss endaga palli män...

Mirti lehitses hajameelselt märkmikku. Kurat!!! Homse päeva peal laiutas härra Jälje nimi. Jälle teraapiasse! Olgugi, et ta käis seal hingetröösti saamas ning püüdis terapeudi kaasabiga oma sisemuses toimuvas kaoses korda luua, vihkas ta niiväga neid neljapäevasid, mil ta sügavas tugitoolis imekena noormehe vastas teda ennast häirivatel teemadel poolteist tundi intensiivselt vestlema pidi. Äkki peaks ikkagi minema pendlimeeste või nõidade juurde, kes avavad kõik tema armastuse – ja tasakaalutšakrad, võtavad ära kogu negatiivse aura ta ümbert ning voodoo värki kasutades temast normaalse inimese vormivad. Viimased paar aastat oli ta regulaarselt korra nädalas teraapias käinud. Huhh, külm higi kattis tema otsmikku kui ta nendele rahasummadele mõtles, mis ta härra Jälje juurde jätnud oli. Kas tal oli ka sellest viimasest paarist aastast kasu olnud? Kuidas võtta, päris ummikusse ta oma eluga ju jooksnud polnud. Ka polnud tal kordagi olnud tahtmist oma elu külge kätt panna, aga sisemuses ta...

„Ma olen enam kui kindel, et sotsiaalteadlased paigutaksid mind kategooriasse hiline küpsemine või midagi muud selletaolist. Tänapäeva elu arvestades, alustasin mina oma seksuaaleluga praktiliselt enne surma. Tegelikult olin ma keskkooli lõpetades ikka veel süütu. Olukordi ja võimalusi oli põhikooli kahes viimases klassis olnud rohkelt, aga mingisuguse alalhoiuinstinkti tõttu olin jätnud asja alati katki. Tagant järele ei suuda ma isegi meenutada kui mitu poissi pika ninaga voodisse lebama oli jäänud. Keskkoolis oli minu mõttemaailm ja olemus sellised, et hiljem sellele ajale tagasi vaadates ma ei imesta, miks mul siis enam neid olukordi ei tekkinud. Paljud ilmselt pidasid mind lesbiks või siis vähemalt feministiks ja seetõttu ei leidunudki neid, kes minuga seksida oleksid soovinud. Keskkooli viimases klassis hakkas meeste puudumine minu elus mulle muret valmistama. Pole ju väga okei, kui Sinu tutvusringkonnas pole mitte ühtegi vastassoo esindajat, klassivennad väljaarvatud. Õnneks s...

Mirti sättis ennast mugavamalt tooli istuma. Eesootav tund eneseanalüüsi hirmutas teda pisut. Ikka ja jälle suutis arst teda ebamugavasse olukorda panna lihtsa viiesõnalise küsimusega: „Millest Sa täna rääkida tahaksid?“ Ta silus kleidil sirgeks viimased kortsud ja naeratas iseendale lohutuseks - oleks ju võinud teha kodutööd ja mõelda , millest ta rääkima hakkab, aga ei, jälle oli liiga kiire olnud, et selle üle mõtiskleda, mis talle tegelikult muret teeb või mis tema elus oleks vajanud lahti rääkimist. Nüüd ei tulnud ka ühtegi tarka mõtet pähe, millest rääkida... Ja juba ta tuligi, näol sõbralik naeratus, seljas taaskord mõni pentsikult pedelik sviiter ja ninal laitmatult puhtad prillid. „Huvitav, ega tal ometi kodus mingit Robertit pole, kes neid kampsikuid hoole ja armastusega pressib ja viigib?“ turgatas Mirtile äkitselt pähe. „Issand, mida kõike see inimene minust teab ja mul ei ole vähimatki aimu tema sugulise orientatsiooni kohta.“ Õnneks ei lasknud noormees Mirtil pikemalt se...

„Teate, ma mõtlesin raamatu kirjutada.“ Mirti tundis,kuidas tema vastas istuva nõustaja nägu muutus imelikuks. Justkui oleks too tahtnud temalt küsida, et ikka tõsiselt mõtled või? Millest Sul siis niiväga kirjutada oleks? „Mhmm.“ Mirti vihkas seda mõminat, mida ta lugematu arv kordi kuulnud oli. Kes kurat küll õpetab neid psühholooge niimoodi mõmisema? Ühteainsasse mõminasse suudavad nad peita nii palju. Miks neil ei ole lubatud karjuda näiteks: „Appi, lolliks oled läinud?“ või siis: „Ise ka usud, mida räägid?“ või et: „Üldse ei imesta, et sa omadega nii sassis oled?“ Kõige selle asemel nad lihtsalt mõmisevad, kusjuures ilgelt paljutähendavalt. „Nojah, mõtlesin, et kirjutan iseendast. Ega mu elu ikka päris tavaline ja normaalne ju ka ei ole? Mulle endale meeldiks küll midagi sellist lugeda.“ „Ahah, et siis iseendast kirjutate.“ Täiuslik tagasipeegeldus, mida soovitatakse sageli teistega vesteldes kasutada, saamaks teada, mida nad tegelikult öelda tahavad. Mirti oli nii erudeerit...

1. Tingimusteta armastus Igaüks meist unistab ja elab mingi aja selle nimel, et kogeda lõõmavat armastust, tunda, seda, kuidas ilma Sinuta on teisel inimesed ilmselgelt võimatu oma elu jätkata, tajuda seda, kuidas Sinu järele ollakse hull, pöörane ning armastusest ollakse valmis tegema kõige uskumatumaid tegusid. Ja me otsime sellist inimest, kes meile seda romaanidest loetud armastust pakkuda suudaks. Ja me oleme jäägitult õnnetud kui seda armastust ei tule, või kui ta tuleb ja korraga käest pudeneb. Viimase aastaga olen aru saanud, et õnnelikuks teeb hoopiski teistsugune armastus. Õnnelikuks teeb see, kui Sa ise suudad kedagi armastada, tingimusteta armastada. Olgugi, et sellel inimesel on miljon põhjust muutumiseks, armastad Sina teda ometi sellisena nagu ta on. Ja oled jäägitult õnnelik, et Sul on keegi, keda armastada. 2. Raamatud, raamatud ja veelkord raamatud Minu elus on perioode, kus ma korraga neelan kolme-nelja erinevat raamatut. Ja on selliseid perioode, kus ma näd...

„Mis Sa särad?“ pärivad sõbrannad, kellega Sa koos väikesele dringile lähed. Uudishimulikult kikitavad teisedki kõrvu. „Mis seal ikka, lihtsalt säran,“ kädistad Sa vastu. „No räägi, kes ta siis on?“ kergitatud kulmupaarid piidlevad Sinu laubal asuvatesse vanaduskortsudesse, mis on päikesepruunil nahal eriti teravalt esile kerkinud. „Mis mõttes, kes ta on“ vaatad Sa jahmunult otsa. „Kedagi ju pole.“ „Ära valeta, seda on ju näha“ jätkavad sõbrannad siidriklaaside taga. Hmm, kedagi justkui polegi, aga Su enesetunne on imeline. Sul pole ette näidata sajandi armastuslugu või jalustrabavat kaaslast, aga ometi oled Sa siiralt õnnelik ja särad. Sinu sisemine sära paistab kõikjale, inimesed tänaval naeratavad Sulle ja Sina naeratad vastu. Eksinud turistid valivad inimhordi seast välja just Sinu, sest Sa tundud miskipärast nii sõbralik ja soe. Ja mis peamine, Sa meeldid iseendale just sellisena nagu Sa praegu oled, muretu, rõõmsa, särava ja veidikene kavalana. Miskipärast seostatakse inim...